Infosõda: kui sa ei räägi ise oma lugu, teevad seda teised

Taani kuningliku kaitsekolledži strateegilise kommunikatsiooni spetsialist Thomas Elkjer Nissen.

FOTO: Erakogu

Infosõda meie ümber ei muuda mitte ainult seda, kuidas nähakse kaasajas toimuvat, see võib mõjutada seda, kelle lugu toimunust läheb ajalukku, rääkis strateegilise kommunikatsiooni spetsialist Thomas Elkjer Nissen. Taani kuninglikus kaitsekolledžis töötav Nissen selgitas, kuidas kasutavad erinevad huvigrupid ühismeediat poliitiliste ja sõjaliste eesmärkide täitmisel.

Millistest strateegiatest me sotsiaalmeedia relvana kasutamisel rääkida võime?

Huvitav ongi, et ehkki me räägime moodsast sõjast ja uutest meetoditest, ei pea sotsiaalmeedia abil soovitud efektide saavutamiseks midagi päris uut leiutama. Need meetodid on juba olemas kommunikatsioonis ja turunduses. Võtete kasutamine poliitilistes või sõjalistes huvides muudab need relvaks.

Mõeldakse läbi, kuidas koguda sotsiaalmeedia abil infot võimalike huvipakkuvate võrgustike kohta, kuidas kasutada seda neid kõnetavate materjalide loomisel ja selgitada välja, kelle poole täpsemalt pöörduda tasub, et oma eesmärgile kaasa aidata. Erinevus tavapäraste turunduskampaaniatega peitub ainult mõjus, mida soovitakse saavutada.

Viiakse läbi operatsioone. Kasutatakse näiteks niinimetatud botnete, mis tähendab, et üks isik kontrollib kümneid, võib-olla sadu võltskontosid ja jätab nende abil mulje, et teatud ideid toetavad paljud inimesed.

Kas tavakasutajal on võimalik aru saada, kui ta seisab silmitsi infotulvaga, mis on tema ümber kujundatud teatud ideede edastamiseks, või on see juba lootusetu?

Ma ei ütle, et see on võimatu, aga tavakasutajal on mõningaid propaganda- ja manipuleerimisvõtteid väga raske läbi näha. Kui vaadata kommentaariume või arutelusid sotsiaalmeedias, on küllaltki kerge tuvastada isikuid, kes kirjutavad midagi lihtsalt selleks, et oma infot edastada. Nende alla käivad ka niinimetatud trollid – neid on üsna lihtne märgata. Kui vaadata aga botnete, kus tegemist on suure hulga võltskontodega, on väga raske aru saada, kus on pärisinimesed ja kus vaid teatud ideid edastama loodud variisikud.

Mõningad tehnikad on ka sellised, et uut sisu tegelikult ei looda, inimeste mõjutamiseks kasutatakse samu infoallikaid, mida nad juba nagunii jälgivad, ent sealt valitakse välja selline sisu, mis toetab taotletavaid eesmärke.

Kes on kõige enam huvitatud sotsiaalmeedia sellisest kasutusest?

Riigid, kus on konflikt või on kõrge konfliktioht, on siis tegemist poliitilise kriisi või täiemõõdulise sõjaga. Kui vaadata Ukrainat ja Venemaad, siis ükskõik, mis sel teemal sotsiaalmeedias toimub, suur osa sellest on tõenäoliselt seotud ühe või teise poole mõjudega. Kui vaadata Iraaki, Süüria kodusõda ja Islamiriiki (IS), siis seal kasutatakse sotsiaalmeediat väga laialdaselt – luureandmed, propaganda, värbamine, toetuse ja raha kogumine. Lisaks konfliktipiirkondadele on sotsiaalmeedia ärakasutamine väga olulisel kohal riikides, kus on tugev mõne välisriigi mõju.

On sotsiaalmeedia sealjuures mõjutanud ka seda, kuidas me üldse konflikte näeme?

Ma arvan küll. Väga paljud inimesed ei loe enam ajalehti, eriti noored. Nad kasutavad internetti. Sotsiaalmeedia söödab ette aga sellist infot, mida kasutaja kõige tõenäolisemalt tarbib ja võrgustikud lisavad oma. Sedasi puututakse kokku infoga, mida inimene ise poleks kunagi otsinudki.

Meie nägemus konfliktidest on tugevalt mõjutatud sotsiaalmeedias levivast infost ja seal toimuvatest aruteludest, mis on oluliselt emotsionaalsem kui traditsioonilises meedias nähtav. Sotsiaalmeedias toimuv mõjutab meid, ja seda ka riikides, mis ei ole parasjagu sõja või konflikti keskmes.

Kas me olemegi nüüd siis totaalse infosõja keskel, kus võistlevad omavahel konkureerivad maailmanägemused?

Jah, ma ütleks, et oleme. Eriti kui vaadata ja uskuda, mida kirjutas nüüdseks juba kaks aastat tagasi Venemaa relvajõudude kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov. Ta räägib pidevast sõjapidamisest, mis käib allpool eraldusjoont, millest üle minnes me saame aru, et nüüd on sõda. Tema nägemusele tuginedes võib öelda, et käib pidev sõda, kus püütakse mõjutada publikut, kelle poolehoid võib tulevikus oluliseks osutuda. Edukas infosõda tagab selle, et kui on vaja jätkata nähtavama sõjategevusega, on olemas viljakas pinnas propaganda istutamiseks.

Kui efektiivne on sotsiaalmeedia relvana? Kui infot on nii palju ja seda loob peaaegu igaüks, kas ei hakka see kaotama oma mõju?

Kui riik või mitteriiklik moodustis otsustab kasutada sotsiaalmeediat sõjalisel eesmärgil, tuleb teadvustada, et olles kord oma info sotsiaalmeediasse poetanud, ei kontrolli sa seda enam ise. Efektiivsust võivad langetada teised kasutajad, vastase vastus, palju erinevaid muutujaid, kasutajaid, kes võivad olla su vastu, su argumente ümber lükata. Olles neist teadlik, saab aga ka neid ka enda heaks kasutada.

On oluline mõista, et kõik, mida saab sotsiaalmeedias ja sotsiaalmeedia abil saavutada, ei püsi ainult iseenda najal. Sotsiaalmeedia saab olla vaid osa suuremast plaanist, kus kombineeritakse majandussurvet kultuurilise mõjutamisega, traditsioonilist meediat ja veel paljut.

Sealjuures on sotsiaalmeedia saanud traditsioonilise meedia jaoks järjest olulisemaks allikaks.

Majandusolude ja konfliktide keerukuse tõttu on meediaväljaannetel väga raske saata ajakirjanikke sündmuskohale või leida endale kohalikke kaastöötajaid. Sestap toetub ka meedia üha enam sellele, mida saab sotsiaalmeediast. Seega on ka meediaväljaanded vähemalt potentsiaalselt erinevate huvigruppide pettuste ohvrid.

Ehk toote mõne näite sotsiaalmeedia edukast kasutamisest sõjaliste eesmärkide täitmisel ja selle tagasilöökidest.

IS on olnud väga edukas oma info levitamises ja sotsiaalmeedia abil värbamises. Nad on olnud ka väga osavad sotsiaalmeediasse sellise info paiskamisel, mis saaks rahvusvahelise meediatähelepanu osaliseks. Meedia kajastab nende sotsiaalmeediakasutust ja on viinud nende info veelgi enamate inimesteni. Samas kui meediakajastust ei ole, ei osata nende ettesöödetud infost ka hoiduda.

Rahvusvaheline koalitsioon on aga asunud ulatuslikku sotsiaalmeediakasutust ISi vastu kasutama. Postituste abil saab tuvastada võitlejate isikuid, paiku, kus nad tegutsevad, ning infot nende käitumise ja tegutsemise kohta. IS püüab nüüd juba oma võitlejatele selgitada, et nad ei riputaks internetti materjale, mis võib vastast aidata.

Sarnast sotsiaalmeedia tagasilööki võib näha ka Ukrainas?

Jah, teatud mõttes küll. Kreml on pidevalt väitnud, et Ukrainas nende sõdureid ei ole, siis aga ilmuvad sotsiaalmeediasse fotod Vene sõduritest. Piltidelt selgub, et nad on Ukrainas ja osalevad sõjalises tegevuses. Need on selged tõendid, mis räägivad vastu Moskvas väidetule.

Kuidas võita sellises raskesti määratletavas sõjas, kus ei saa isegi lahinguid piiritleda?

See on probleem. Me nimetame seda sõjaks, sest üks pool on teise vastu ja püüab kehtestada oma maailmavaadet teatud situatsioonis. Samas sõjast rääkides on meil endiselt silme ees miski, millel on algus ja lõpp, võitjad ja kaotajad. Infosõjas neid ei ole. See on midagi, mis toetab poliitiliste eesmärkide saavutamist. See kestab ja reguleerida saab vaid enda panust sellesse.

Tõelises infosõjas ei pruugi see, kes võidab füüsilise sõja, olla see, kes võidab õiguse rääkida lugu sellest, mis tegelikult juhtus. Infosõda võib muuta seda, kuidas nähakse konflikti tulevikus – enam ei ole ajaloo kirjutaja see, kes võidab füüsilise lahingu. Kaotajal võib olla väga tugev sõnaõigus selles, kuidas ülejäänud maailm konflikti näeb.

Riigid peavad hoidma end sotsiaalmeedias nähtaval – kui sa seda ise ei tee, teeb seda keegi teine ja räägib sinu eest sinu loo endale sobivas versioonis.

Esiteks peab olema teadlik ühismeedias toimuvast, teiseks peab olema teadlik, et igaühel on mõjutustegevuses oma roll – seda saavad rakendada kõik riigid. Kolmas võimekus, mida sotsiaalmeediat silmas pidades arendada saab, on tegelik sõjalise eesmärgiga võimekus – andmete kogumine ja muu. Esimesed kaks ei ole demokraatliku riigi tegutsemispõhimõtetega vastuolus, kolmas juba kergelt on, sellega tegelevad luureteenistused ja mitte nii demokraatlikud riigid.

Tagasi üles