/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Taliolümpia subtroopikas, varas-president Janukovõtš, Kreml kui lendav taldrik, kust pudenesid tuhanded rohelised mehikesed – üle aia vaadates on see nagu absurditeater, aga kui su oma riigis nii toimitakse, siis see on õudne, rääkis kunstnik Jüri Arrak 2014. aastat kokku võtvas usutluses Marti Aavikule.
Armastatud kunstnik räägib, mis ta arvab Eesti ja maailma elust 2014. aastal. Ta leiab, et meid kummitavad rohkem rahvusvahelised kui siseriiklikud sündmused, näitena toob ta Ukraina sõja.
Eesti poliitikas toimuvat põlvkonnavahetust kommenteerides ütleb Arrak, et «mina ei tee vanusest kunagi probleemi. Kas peaminister on 62 või 32 aastat vana, on mulle täitsa ükskõik.» Tema jaoks on hoopis olulisem, mida ta räägib ja teeb ning millised on tulemused.
Välismaailmast rääkides ei saa mööda Venemaast: «Paistab, et Kreml kogu aeg kombib, kui kaugele ta minna saab, enne kui talle vastu näppe antakse. Nad ju ähvardavad ka tuumarelvaga. Võib tekkida nurka aetud roti sündroom. Lääne mõju peab olema selline, et impeeriumi laienemine oleks takistatud.»
Väga olulisena hindab Arrak USA presidendi Barack Obama visiiti ja kõnet. Eraldi tõstis ta esile USA presidendi kõnepidamisoskust: «meie mõningad mehed peavad ka kõnet pidama õppima. Kuidas vaadata auditooriumi. /.../ Ameerika presidendiks ei saagi kui kui sa ei oska kõnet pidada.» Aga samavõrra oluliseks sõnumiks Eesti ja maailma jaoks peab ta seda, et Obama kordas oma kõnes viiendat artiklit ja meenutas siia saadetud lennukeid ja sõdureid. «Need paarsada sõdurit on muidugi sümboolse tähendusega, aga see on suur sümbol.»