Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2014/12/30/3644217t1hfc2f.jpg)
Ma olen elanud Emajõe pargis pool oma elu. Siin möödusid mu muretud tibunädalad armsate õdede-vendade seltsis, siin ma koorusin maikuus 2011. Mu ema ja isa on lennanud nüüdseks juba pool aastat igavese sinitaeva all, kus neil pole iialgi toidumuret ega kassi- ja oravahirmu. Nad olid oma eluajal tublid hakid ja väärivad säärast õndsust.
Ma olen kurb. Ema-isa pärast ka, aga veel rohkem selle pärast, et mul ei ole enam õiget kodu. Ma olen sama hästi kui kodutu.