Hiljuti naasis Vahemere põgenikekriisi epitsentrist Itaalias Euroopa Liidu piirivalveagentuuri ridades töötanud Eesti ametnik Emeri Põld, kelle sõnul oli see ootamatult emotsionaalne ja raske missioon.
Itaalias põgenikke küsitlenud Eesti ametnik rääkis «Pealtnägijale» Vahemere humanitaarkatastroofist
8. jaanuar 2015, 00:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestile lähim suur humanitaarkatastroof ei toimu tegelikult Ukrainas, vaid Vahemerel, mida mõnede ekspertide sõnul on muutunud juba surmamereks. Iga kuu võtab umbes 10 000 põgenikku Lähis-Idast ja Aafrikast ette meeleheitliku mereretke Euroopasse ja see vool ei katkenud ka pühade ajal. Paljud hüljatakse merel smugeldajate poolt, surevad haigustesse või upuvad. ÜRO andmetel hukkus Vahemerel 2014. aastal 3000 põgenikku, tegelikku arvu võib ainult oletada, sest keegi ju põrandaalust tegevust ei deklareeri, vahendas ETV saade «Pealtnägija».
Ainuüksi viimase aasta jooksul on Itaalia laevad Vahemerel üles korjanud 170 000 inimest, kes põgenesid Lähis-Ida lahingute või Aafrika lootusetuse eest. Nad otsustasid loovutada tihti oma viimased säästud smugeldajatele, et võtta ette riskantne reis üle mere Euroopasse. Need inimesed, kes Itaaliasse kohale jõuavad, on tegelikult õnnega koos, sest paljud nende saatusekaaslased hukkuvad või kaovad teekonnal jäljetult.
Politsei- ja piirivalveameti vanemkomissar Emeri Põld tunnistas, et see vaatepilt, kui Vahemerelt päästetud põgenikud lõpuks Itaaliasse jõuavad, on tõepoolest dramaatiline.
«Ajakirjandus on kohal, päästetud tõstavad oma lapsi peade kohale, sellised ülevoolavad emotsioonid, aplausid. Kui ma esimesel korral seda kõrval vaatasin, siis jäi tunne, et tegemist ei ole mitte põgenikega, vaid isikutega, kes on laevahuku üle elanud,» kirjeldas ta.
Vanemkomissar Emeri Põld töötas eelmise aasta lõpus kuu aega Euroopa Liidu piiriagentuuri Frontex koosseisus Itaalias, Calabria regioonis debriifija ehk informatsiooni kogujana. Rohkem kui kümneaastase politseistaažiga eestlane, kes on töötanud ka Afganistanis, oli esimeste hulgas, kes kuivale maale toodud tuhandeid põgenikke küsitlesid.
«Ma olin statistikaga kursis ja teadsin, et tuleb teha palju tööd, aga ma ei olnud valmis nendeks emotsioonideks. Et see kuidagi rabas ennast ka,» tunnistas eestlasest politseiametnik.
Pealtnäha idülliline Lõuna-Itaalia on silmitsi maailma ühe dramaatilisema humanitaarkriisiga. Itaalia mereväe laevad toovad üle päeva Vahemerelt üles korjatud inimesi.
Enne vastuvõtukeskustesse laialisaatmist kontrollitakse juba sadamas inimeste tervist. Pärast meedikuid küsitlevad inimesi politsei ja piirivalve, teiste seas tegi seda ka Eestist appi saadetud vanemkomissar Põld. Tema ülesanne oli koguda infot põgenemise põhjuste, smugeldajate ja nende marsruutide ning meetodite kohta.
Lood, mida 38-aastane eestlane kuulis, läksid ka karastunud politseinikule hinge. Näiteks Süüria perepea, kes suutis üle mere jõuda, kaasas 10-aastane autistist poeg ja 92-aastane ema, kes toimetati kohe kanderaamil haiglasse.
«Süüriast põgenes ta koos oma perega Jordaaniasse. Lootuses leida seal tööd. Ja kui ma õigesti mäletan, siis ta töötas ülikooli juures, aga ka Jordaanias ei läinud tal asjad nii hästi kui oleks lootnud ja siis Jordaanias tuli otsus teha,» meenutas Põld.
«Ta lõi nii öelda oma perekonna pooleks ja võttis selle poja ja ema kaasa, jättis ülejäänud pere maha ja lendas esmalt Alžeeriasse ja Alžeeriast liikus veoauto kastis Liibüasse. Ja siis Liibüast paadipõgenikuna Itaaliasse,» jätkas ta ning tunnistas, et seda, kuidas mehe 90-aastane ema kogu selle teekonna vältel elus püsis, on ka tema jaoks küsimus.
Üldjuhul algabki paadipõgenike teekond 500 kilomeetri kaugusel Liibüas ja viimasel ajal ka kordades kaugemalt Türgis. Vahendajad küsivad ülesõidu eest 500 kuni 5000 eurot, kusjuures alused on tihti kipakad ja alati viimseni täis tuubitud, millel on sageli saatuslikud tagajärjed. See on julm loterii, kus võidupileti tõmbavad need, kellel on õnne sattuda Itaalia mereväe kätte.
«Kui me räägime nüüd novembrist ehk perioodist, kui mina seal olin, oli meri päris tormine. Ning siis enamus põgenikke mitte ei püütud kinni, vaid päästeti juba rahvusvahelistes vetes Liibüa piiri lähistel. Itaalia mereväel oli tegelikult veel samal ajal käimas operatsioon Mare Nostrum ehk nad olid siis liigutanud oma sõjalaevad võimalikult Liibüa vete lähistele. Et võimalikult varakult päästa juba paadipõgenikke, et nad ei peaks tormisel merel uppuma,» rääkis Eesti ametnik Põld.
Operatsiooni tõukeks sai erakordne tragöödia 2013. aasta oktoobris, kui Itaaliale kuuluva Lampedusa saare lähedal läks kummuli põgenikke vedav laev ja üle 350 peamiselt Eritreast pärit inimese uppus. Et sarnast stsenaariumi vältida, otsustas Itaalia – erinevalt Euroopa Liidu üldisest poliitikast – merehädalisi otsida ka väljaspool oma piire, rahvusvahelistest vetest.
«Kui ma räägin kummipaadist, mis oli põhiline põgenike poolt kasutatav transpordivahend, siis see mahutas oma sada inimest,» meenutas Põld. «Liibüast startisid, kusagil paar päeva maksimum olid nad merel. Nii kaua, kui neid märgati. Kas neid märgati sõjalaeva poolt või päästeti möödasõitva kaubalaeva poolt.»
Ainuüksi ametlikel andmetel on möödunud aastal sellisel teekonnal hukkunud üle 3000 inimese, ehkki kardetavasti pole see kaugeltki lõplik arv.
Põld märkis, et põhjus, miks põgenikud just Liibüasse kipuvad kogunema, on see, et Liibüa on olnud Aafrika mõistes küllaltki edukas riik.
«Võõrtööjõud on alati seal oma koha leidnud. Ja esmalt ikkagi - kui me võtame näiteks Lääne-Aafrika riigid - siis sealt lahkutakse esmalt ikkagi selleks, et parandada oma majanduslikku seisu. Liibüast loodetakse leida mingisugust tasuvamat tööd. Aga olles ühe korra Liibüasse jõudnud, siis need inimesed paraku avastavad ennast tupikust, et ei ole tööd, ei ole elamistingimusi, ei ole mitte midagi. Kodusõda. Ja kuna paljud neist on ka sinna veoauto kastis jõudnud ilma dokumentiteta ega siis nagu tagasi sõita üle kõrbe on võimatu. Eks nad siis virelevad nii kaua, kui ühel korral kannatus katkeb ja proovitakse leida teed Itaaliasse,» jätkas ta.
Põgenike registreerimist alustakase Põllu sõnul juba Itaalia laeva peal. «Neile pandakse vastavalt millisest grupist või millise paadiga nad tulid, nad saavad vastavat värvi käepaelad, neid hoitakse eraldi, et nad ei seguneks omavahel. Püütakse seal välja selgitada, kes oli paadi juht jne.»
Leidub neid, kelle meelest avas itaallaste «samariitlus» nn Pandora laeka. Info, et paljud päästetakse, julgustab järgmisi tulijaid katsetama.
Näiteks Itaalia mereväe ülema Filippo Foffi sõnul tuleks probleemid lahendada juba põgenike päritoluriigis. Itaallased tegelevad merel ainult veel suurema tragöödia ärahoidmisega. «Probleemi põhjustega tuleb hakata tegelema ammu enne seda, kui nad võtavad ette selle õudse teekonna. Eriti meie puhul on see abivajaja riik nimelt Liibüa,» nentis viitseadmiral.
Suurema hulga põgenike saabumisel sadamasse sõitis kohale ka vanemkomissar Põld, kes töötas põhiaja vastuvõtukeskuses. Eestlane võttis vastu gruppe, kus oli kõige vähem 75, aga kõige rohkem 1000 põgenikku korraga. Kokku menetlesid tema ja ta kolleegid kuu ajaga 8900 uut põgenikku.
«Üldjoontes ta sarnaneb väga palju Tallinna sügisjooksu finišiga,» tunnistas Põld. «Kus on teatud koridorid, on hästi palju vabatahlikke, toimub inimeste registreerimine, meditsiiniline läbivaatus, antakse vett, antakse süüa.»
Eestlane töötas neljaliikmelises meeskonnas koos itaalia ja prantsuse kolleegi ning tõlgiga. Kriminaalpolitseiniku taustaga mees valiti Itaalia ametipostile konkursi teel. Emeri Põllu sõnul on migratsiooniametnikul Vahemere ääres töömeetodid küll samasugused nagu Eestis, aga mahud on võrreldamatud.
«Laias laastus pole küsimused paika pandud, kuid teemad ja valdkonnad, mis on ühtviisi tähtsad, nii Frontexile kui ka Itaalia politseile, need on loomulikult selged ja läbi räägitud. Ja edasi on nagu enda improvisatsioon, kuidas sa vastused leiad küsimustele,» lausus Põld.
Kogutud teave on vajalik, et piirata inimsmugeldajate võrgustikku. Mõnedel andmetel ootab ja otsib ainuüksi Liibüas juba pool miljonit inimest võimalust üle mere pääseda.
Fakt on, et inimsmugeldamise äri on plahvatuslikult kasvanud ja jõhkramaks muutunud. Vanemkomissar Põllu sõnul on tavaline, et smugeldajad ei tule isegi kaasa paati juhtima. See ülesanne
antakse mõnele põgenikule, kes saab vastutasuks sooduspileti. Viimati aastavahetuse paiku avastas Itaalia merevägi koguni kaks põgenikest pungil kaubalaeva, mis olid lihtsalt keset merd hüljatud.
Ainuüksi ühe mahajäetud laeva smugeldajad teenisid arvatavasti 2,5 millionit eurot 359 põgeniku eest. Õnneks suudeti laevad kokku üle tuhande immigrandiga ohutult Itaalia sadamatesse transportida.
«Kui ma väga hinge neid asju seal võtan, ega ma suuda neid inimesi seal siis päästa,» sõnas Põld lõpetuseks. «Võib-olla vastupidi, hakkadki just ebaadekvaatsemalt käituma. Et proovid oma töö ära teha, professionaalina käituda, aga ma valetaks, kui ma ütleks, et need lood hinge ei läinud.»
Teoreetiliselt peaksid põgenikud paluma varjupaika esimeses Euroopa Liidu riigis, kuhu nad saabuvad. Kuigi ametlikult on varjupaigataotlejatel põgenemine keelatud, vaatab Itaalia sellele tegelikult läbi sõrmede, sest nad ei jõua ilmatusuurt põgenike armeed ülal pidada. Mil moel eestlased põgenikega nende riskantsel teekonnal veel kokku puutuvad, sellest tuleb juttu ka tulevastes «Pealtnägija» saadetes.