Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/01/12/3674413t1hf7f6.jpg)
Vanemad, kes lähevad välismaale tööle ja jätavad lapsed Eestisse, peavad seda otsust pere siseasjaks ning häbenevad isegi laste koolile sellest rääkida, tundes end sisimas süüdi, et lapsed ajutiselt maha jätavad.
«Vanemad ei taha oma välismaale tööleminekust teatada, sest tunnetavad seda sammu kui laste hooletusse jätmist, ja keelavad ka lastel koolis sellest rääkida,» tõdes Tartumaa Lähte gümnaasiumi direktor Üllar Loks. Lähte koolis on pidevalt 10–15 peret, kust vähemalt üks vanem on välismaal tööl.
Direktorile ei meenu, et ükski vanem oleks koolile oma välismaale minekust teada andnud. «Ükski laps ei räägi sellest ja kui teada saame, siis kuidagi kaude,» lausus Loks.
Sotsiaalministeeriumi tellitud ja Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE tehtud uuring peredest, kus mõlemad vanemad (või üksikvanem) on välismaale tööle läinud ning lapsed Eestisse jäänud, jõudis sisuliselt samale järeldusele.
«Pered ei anna koolile või perearstile oma lahkumisest teada, sest peavad seda pere siseasjaks, kardavad, et nad paistavad seetõttu rongaema või -isana ning pelgavad sedagi, et lastele seepärast silt külge jääb,» ütles üks uuringu autoritest, Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuse juhataja Kerly Espenberg.
«Välismaal töötamine ei ole kuidagi ebaseaduslik ja pigem on tunnustamist väärt need pered, kes välismaale tööle lähevad, et pere majanduslikku olukorda parandada või ka ennast arendada,» julgustas sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna peaspetsialist Signe Riisalo. «Seadusevastane on aga see, kui lapse huvid ei ole kaitstud,» lisas ta.
Peresid ja lapsi, kes niisuguses olukorras, on keeruline kokku lugeda, sest perel pole kohustust vanemate välismaale asumisest teada anda. 2011. aasta rahvaloenduse küsitlustest selgus, et vanemaid, kes on välismaale minnes lapse üksi või kellegi hoolde jätnud, on enam kui 650. Tõenäoliselt veel rohkem. Lastega peresid, kust vähemalt üks vanem välismaal töötab, on kõige vähem 8000–9000.
Ka teismeline vajab tuge
Espenbergi sõnul ilmnes uuringust, kus küsitleti nii erinevaid lastega kokku puutuvaid ametnikke kui ka lapsevanemaid, lapsi ja laste eest vanemate äraolekul hoolitsevaid inimesi, et ei osata ette näha, mida vanemate välismaale tööleminek kaasa toob. Teadlane tõi näiteks lapsega ootamatult arsti juurde mineku vajaduse. Seal peab langetama lapse ravi asjus kiireid otsuseid, mida saab teha vaid lapse seaduslik esindaja ehk lapsevanem.
«Koolis tekivad lastel õpiraskused, nad ei jõua kooli, püüavad varjata, et peavad üksi hakkama saama, ja kui üritame vanemaga kontakti võtta, ei saa neid telefonitsi kätte,» kirjeldas Loks. Niisugusel juhul saab kool vähemalt teada, mille tõttu on lapsel probleemid tekkinud.
«Samas on ka niisuguseid juhtumeid, kui saame teada, et vanemad on välismaal, ja jääb vaid imestada, kui tublid lapsed on,» lisas ta. «Aga ka iseseisvalt hakkama saav 14–15-aastane on ikka veel laps ja ei jaksa iga päev ainult tubli olla,» muretses koolijuht.
Muidu iseseisvalt hakkama saavate teismeliste jaoks on Loksi sõnul väga keeruline sõpradele öelda, et nad ei ole alati külla oodatud, hoolimata sellest, et vanemaid kodus pole.
Uuring tõestas, et kuigi iga pere lugu tuleb vaadata eraldi, on ilmne, et lapsed tunnevad end eemal asuvate vanemateta – kui ka elatakse koos lähedase vanavanemaga – ebakindlalt, üksi jäetuna, neil ilmnevad tervisehädad.
«Need lapsed on endassetõmbunud, murelikud, samas naudivad koolis teistega koos olemist, mistõttu õppimisele ei suuda keskenduda,» rääkis Loks. Ja nagu uuringustki välja tuli, teab koolijuht, et enne vanemate koju käima tulekut ja pärast lahkumist on lapsed kõigepealt ärevuses ning pärast kurvad ja löödud.
«Vanemad peaks enne välismaale tööleminekut väga läbi mõtlema, mida elukorralduse muudatus endaga kaasa toob – nii vanematele endile, lastele kui ka neile, kes vanemate äraolekul lapse eest hoolitsevad,» soovitas Espenberg. «Vähemalt kooli peaks alati teavitama.»
Hooldaja vajab õigusi
Ei Espenberg ega ka Riisalo pidanud õigeks, et selline teavitamine vanematele kohustuslikuks muuta. «Sund ei ole kunagi hea,» lausus Riisalo. «Aga tahame viia nii lapsevanemateni kui ka kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuste lastega tegelevate spetsialistideni arusaama, et lapse heaolu huvides on vajalik üksteist usaldades koostööd teha.»
Riisalo sõnul peaks vanemad mõtlema ka sellele, et inimesele, kes nende laste eest ajutiselt hoolitseb, võiks juriidiliselt vormistada erieestkoste või laiendada nende õigust esindada last igapäevaasjades. «Üldine hooldus- ja otsustusõigus jääb vanematele ikka alles, aga mõnede toimingute otsustamise õigus võiks olla inimesel, kes lapse eest vanemate äraolekul igapäevaselt hoolitseb,» soovitas Riisalo.
Uuringust selgus, et mõnikord võib vanemate ja laste lahusolek peresuhetele ka hästi mõjuda – eriti teismeliste laste puhul. Teinekord lähevad isegi õpitulemused paremaks, kui lapse eest hoolitsev vanavanem või tuttav tõsiselt lapsele pühendub ja teda rohkemgi toetab, kui vanemad seda tegid.
«Vanemate välismaal töötamine on laste jaoks riskikoht, aga see ei ole ilmtingimata suur risk, kui targalt käituda ja elukorralduse muutus põhjalikult läbi mõelda,» ütles Riisalo. «Õnneks väga drastilisi juhtumeid pole vanemate välismaal viibimise tõttu ette tulnud.»
Uuringust lähtudes tahab sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakond välja töötada mõistliku sündmuste jada, juhised, mida vanematele ja ka lastega tegelevatele ametnikele, õpetajatele, perearstile, ka noorsoopolitseinikele soovitada, kui laps vanemateta kodumaale jääb.