/nginx/o/2015/01/15/3681869t1h0d9b.jpg)
KES ON ARHITEKT MUST?
Alates 2013. aasta aprillist on Arhitekt Must muutnud meie leheveergudel ehitusrisu maal ja linnas vägevateks arhitektuurilisteks suurprojektideks, et tõestada võimalusi kujundada meid ümbritsevat, kuid ajale jalgu jäänud elukeskkonda kaasaegseks ja funktsionaalseks – nüüd räägib Must ehk Alvin Järving, Mari Rass ning Ott Alver suu puhtaks.
Kui teil oleks võimalik projekteerida Eestisse üks hoone tingimusel, et see tingimata ka valmis ehitataks, siis mis see oleks? Miks?
Alvin Järving (ülal keskel, AJ): Tahaks, et ehitusse läheks projekt kõrghoonest, mille Arhitekt Must pakkus Turisti poe kohale Postimehe kinnisvaralisas.
Ott Alver (OA): Olen kaua mõelnud omale vinge sauna projekteerida ja ise ehitada. Olles terve elu iga nädal saunas käinud, tajun selle rituaali olulisust eestlase sotsiaalsuses.
Mari Rass (MR): Kõige paremad projektid on need, kus tellija ja arhitekti vahel tekib usalduslik suhe ja tellija laseb arhitektil vabalt professionaalsuse piires tegutseda. Heast koostööst sünnib tõeliselt hea projekt, mis köidab ka kolmandaid inimesi.
Mida jäigem ja paindumatum, imelike ja absurdsete nõudmistega on tellija, kes kontrollib ja parandab, seda õudsem on lõpptulemus.
Sellega seoses on unistus tegeleda eelkõige avalike hoonetega – muuseumite, ooperite, teatrite, kontserdisaalidega –, et vältida potentsiaalset jubedat tellijat.
Millised on Eesti arhitekti praegused suurimad väljakutsed?
AJ: Pikemas plaanis on teemaks spetsialiseerumine ning arhitektuurivaldkonna start-up’ide loomine. Tarvis oleks ettevõtteid, mis aitavad kogu maailmas põnevaid ehitisi lihtsamalt ja soodsamalt teostada.
MR: Oleme saanud koolist kaasa väga tugeva hariduse, mis kipub olema väheses kasutuses. Arhitekt on sageli sõna otseses mõttes tellija joonestaja, saamata ise kaasa rääkida. Liiga pealetükkiv arhitekt vahetatakse välja leebema vastu või jäetakse arhitekti mõtted lihtsalt ehitamata.
Ruum ja hea keskkond peaks olema nimekirjas enne äri ja rahategemist. Eesti arhitekti väljakutse on võidelda hea ruumi eest ja kuidagi ellu jääda. Tänapäeval on see peaaegu nagu misjonäritöö.
OA: Kuna riik on otsustanud, et arhitekte võiks koolitada varasema kahe asemel kolmes kõrgkoolis, ja ka arvuliselt tunduvalt enam, siis on arhitektuurimaastikul tekkinud ületootmine. See võiks suunata osa arhitekte oma ekspordivõimekust arendama, tavapärase majade nühkimise juurest toodete ja brändimiseni. Julgust peab olema.
Soolisest võrdsusest on palju räägitud – kas see on teemaks ka arhitektuuris?
AJ: Arvan, et lõhenenud isiksusega kesksoost Arhitekt Must on palju küsimusi tekitanud, aga kõik on siiani suhtunud mõistvalt või vähemalt kaastundlikult.
MR: Mingit naiste diskrimineerimist ei ole mina naisarhitektina tunda saanud. Pigem hinnatakse ja usaldatakse naisi arhitektuuris nende vaistu ja tundlikkuse tõttu.
Üleüldse arvan, et meie ajal on igasugune ebavõrdsus kadunud, pigem ongi kõik kaldunud naiste õlgadele – nii otsustes, disainis kui ka asjaajamises. Tabavalt ütles omal ajal arhitekt Tiit Kaljundi, väites, et tänapäeval on naisarhitektide jalad karvasemad.
OA: Kas IT-sektoris on vahet patsiga poisil või patsiga tüdrukul, kes ühe koodijupi valmis kirjutab? Arhitektuuripraktikaga on sama olukord – arvutiprogramm su sugu ei tea. Vahe tuleb sisse, kui on vaja näost näkku suhelda. Siis peavad nii naised kui ka mehed «mune» näitama.
Arhitekt Must, keda sa koos kolleegidega kehastad, on enam kui aasta jagu meie lehes otsinud iganenule uusi funktsioone ja väljanägemist. Mis saab Eesti iganenud arhitektuurimäestisest, nii jutumärkides kui ilma? Taaskasutus? Lammutus? Lootusetu lagunemine? Tärkamine? Ükskõiksus?
MR: Taaskasutus, millega Arhitekt Must on tihtipeale oma visioonides tegelenud, on küll tore, aga vahel peab vana ka südametult maha tõmbama, et teha uuele ja paremale ruumi.
Vana restaureerimine ja säilitamine ainult selle pärast, et ta on vana, ei too alati soovitud tulemust. Ka ei too tulemust arhitektuuri käsitlemine maailmast irdse kunstiobjektina, mille pärast kõik muu peab kaduma. Vaja on nii seda kui teist või nende nutikat kombinatsiooni.
OA: Mõnikord tulebki ükskõikne olla ja lihtsalt lasta hoonetel unarusse jääda. See aitab mitmetel ehitistel säilida, mida pealekasvav generatsioon oskab objektiivsema ja ideoloogiavabama pilguga vaadata.
Hetkel on hävimisohus liigiks silikaattellisest nõukogudeaegne arhitektuur, mille täielik väljarookimine muudaks meie ruumilise keskkonna palju vaesemaks.
AJ: Minu arvates võiks olla keelatud vanade hoonete lammutamine. See paneks teistmoodi mõtlema – alati uus koos vanaga. Usun, et see annaks linnale palju juurde – aja erinevad kihid loovad kohale tähenduse. Lisaks mõtleksime siis veidi rohkem – enne, kui ehitama asume.
Öeldakse, et ka kõige pikem teekond algab esimesest sammust. Millest algab arhitekti töö, aga ka karjäär laiemaltki?
AJ: Arhitekt Musta arhitektitöö algas 2013. aasta sügisel. See oli ajalooline hetk – esmakordselt sattus piisav kogus lootustandvaid eesti arhitekte ühte ruumi. Sealt edasi on Arhitekt Musta karjäär olnud nagu põnevad Ameerika mäed.
MR: Arhitekt peab olema mingis mõttes nagu lootusetu unistaja. Kui unistusi pole, siis ei aita ka kogu maailma teadmised ja programmide oskused, et arhitekt olla.
Karjääriga on keerulisem, see vajab ka kõike muud, mis vaid loomingut teha tahtvale arhitektile tihti vaevaline tundub. Vaja läheb kontakte, ärivaistu aga ka projektijuhtimis-, veenmis-, rääkimisoskust, põhimõtteliselt kõikide teiste elukutsete kõiki häid omadusi.
OA: Minu jaoks on asi lihtne. Sündimine arhitekti perre – esimene samm. Selge agenda ja kunstilise väljenduslaadi tekkimine – teine samm.
Kas Arhitekt Must ongi niivõrd keerukas isiksus, et tema taga peab mitu pead korraga seisma? Milline on sinu roll Musta tervikus?
AJ: Üksikute geeniuste aeg on möödas ning täna saab kaugele jõuda ainult läbi koostöö. Arhitekt Musta selja taga võib vahel suurem ja vahel väiksem meeskond olla. Arvan, et minu isiklik roll Arhitekt Musta tervikus on «arendaja». Lisaks magan kõige rohkem sisse ja teen enim ületunde.
OA: Oskan head šokolaadikooki teha. Ehk on see hr Musta maailmavallutuse üheks põhikomponendiks.
MR: Küllap on mul meeskonnas see tundliku kompaja ülesanne. Ja muidugi ka nende kahe kaela keeramine sinna suunda, kuhu vaatama peab.