«Mandariinide» stsenaarium lebas Lembit Ulfsaki (67) laual paar kuud. Kinnises ümbrikus. Ent kui Ulfsak lugema hakkas, siis hakkasid tal käed värisema ja kümnenda leheküljeni jõudes läks ta kööki suitsetama – midagi nii haaravat (võimsa narratiiviga!) polnud ta ammu lugenud.
«Mandariinide» režissöör Zaza Urušadze ütleb, et Ulfsak oli peaossa esimene ja ainus valik. Selle meheta poleks filmi sündinudki. Sest kui Ivo rollis natuke doosiga üle pingutada, siis pole see enam õige lugu. «Aga Ulfsakil on kõik peensusteni välja timmitud,» ütleb Urušadze, kes tema austaja juba pea 40 aastat – poisikesena nägi ta eesti näitlejat Thijl Ulenspiegeli rollis ja see jättis kustumatu mulje.
«Mandariinid» Kuldgloobuse ja Oscari lõppvoorudesse aidanud Tatiana Detlofson, kes on Hollywoodi hinnatumaid sõltumatuid kampaaniameistreid, ütleb, et Lembit Ulfsak on vaimustav. «Inimesed armastavad siin teda. Minu juurde on tuldud ja öeldud, et ta on parim näitleja, keda nad üldse näinud on.»
The New York Timesi filmiajakirjanik Larry Rohter täiendab Detlofsoni juttu. ERRile antud intervjuus väitis ta, et Ulfsak teeb «Mandariinides» meeldejääva ja maailma mastaabis märki maha jätva näitlejatöö.
Tegelikult ei peaks kiitus kellelegi üllatusena tulema. Ulfsak on olnud hinnatud näitleja juba lavaka ajast. Voldemar Panso, kelle tõttu õpilane Lembit vahel kaotas kõnevõime, kutsus ta tudengina ENSV Riiklikku Noorsooteatrisse mängima. Esimest korda teatrilavale astus Ulfsak tegelikult aga 16-aastaselt, Jaan Tombi nimelises rahvateatris mängis ta – enda sõnul lühikese kasvu tõttu – «Oliver Twisti seiklustes» nimiosas.
Teatrist rohkem on Ulfsak alati armastanud kino, seda kinnitab fakt, et filmivõtete tõttu loobus ta keset prooviperioodi Hamleti rollist, mida pidi mängima Juhan Viidinguga paralleelselt. Loobumist pole Ulfsak kahetsenud, kuid üks unistuste roll on temalgi. Aastaid tagasi nentis ta, et sooviks 60-aastaselt mängida vee lkord don Quijotet, 1969. aastal lavaka lõputööna tehtud rolli. Sel suvel tähistab Ulfsak 68. sünnipäeva ...
Kui palju on Ulfsaki kontol rolle, on raske öelda, sest isegi mittetäielik nimekiri võtab enda alla kaheksa A4! Ta oli Nõukogude Liidus filmimaailmas sama suur täht kui Jaak Joala kontserdisaalides.
Punase riigi aegadel tehti Ulfsakile aastas 30–50 filmipakkumist, millest vastu võttis kaks–kolm. Tehtud töid hindab ta aga mitte filmi headuse järgi, vaid võtteperioodil kohatud inimeste ja räägitud juttude põhjal.
Ulfsak on vahetu ja soe inimene. Temaga on meeldiv ja huvitav vestelda, sest tal on oma arvamus, kuid samas kuulab ta ka alati partnerit.
Miks «Mandariinide» stsenaarium Ulfsakile sedavõrd hinge puges, peitub veendumuses, et tulevastele põlvedele tuleb jätta korras maailm. Ulfsakil on komme hotellist lahkudes tuba korda teha, ta peseb isegi laua puhtaks. Täpselt samamoodi tahab ta jätta tulevastele põlvedele korrastatud ja harmoonilise maailma.
Samas pole Ulfsak mingi kuivik, väikene riugas käib alati elu juurde. Näiteks pioneerikokkutulekule minev poisike visati rühmast välja seepärast, et ta torkas üht esimese rea tüdrukut nõelaga taguotsa!
Teatrikriitik Pille-Riin Purjele 11 aastat tagasi antud intervjuus tunnistas Ulfsak, et elus tuleb olla alati valmis. Sest nii uksest, aknast või ka läbi korstna võib tulla üks töö või juhus, mis rahuldust pakub või mis elu muudab.
«On olemas üks selline ütlus, et «valmisolek on kõik»,» lisas Ulfsak, kes sel neljapäeval kell pool neli polnud valmis uudiseks, et «Mandariinid» jõuavad Oscari nominentide hulka. Sest see tundus talle võimatu. «Mu käed natuke värisevad,» tunnistas Ulfsak mõni minut pärast pommuudise plahvatamist.