Mäss, veri ja surm Budapestis

Helmut Jänes
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raevunud krantside hord on jõudnud Lili (Zsofia Psotta) kannule.
Raevunud krantside hord on jõudnud Lili (Zsofia Psotta) kannule. Foto: Kaader filmist

Ungari filmikunsti ühe silmapaistvaima lavastaja Kornél Mundruczó kuues ja ilmselt kõige vaatajasõbralikum film jätab esialgsel vaatamisel kummastava mulje.

Peresõbralike Disney nutufilmide stiilis vändatud, pisaraid poetama panev koera ja tüdruku lahkumineku lugu areneb tempokalt apokalüptiliseks kaoseks, kus sajad sandistatud ja tänavale jäetud krantsid pääsevad gladiaatorite kombel ahelaist ja tormavad oma kurnajaid purema.

Ainuüksi linateose esimesed unenäolised kaadrid, kus üks pea(inim)kangelastest, noor tüdruk Lili (Zsofia Psotta), sõidab jalgrattaga inimtühjal Budapesti linnatänaval ja teda ajab taga raevunud koerte hord, on niivõrd lummavad, et sätib ootuse filmi edasise kulgemise suhtes väga kõrgele.

Erinevalt oma varasemate tööde «Delta» (2008) ja «Õrnake poeg – Frankensteini projekt» (2010) justkui hingetust väljenduslaadist paneb Mundruczó «Valgesse jumalasse» nii hinge kui ka elu; selles on tunda vere lõhna ja kuulda kontide raginat.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles