Kuigi täna on Liisa Pesti (7) esimene koolipäev Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumis, ei soovi tüdrukutirts veel Rõõmutarekese lasteaiast lahkuda – kõikidest mängudest tuleb viimast võtta. Koos oma ema Anu Seidlaga rääkis Liisa, mida ta kooliskäimisest arvab.
Lasteaed on sulle vist päris armsaks saanud, et sa ka veel viimase päeva enne kooli soovisid Rõõmutarekeses veeta?
Liisa: Neli aastat olen siin käinud ja mulle meeldib väga! Õpetaja Urve meeldib ka, ta on minu vastu nii lahke ja hea ja ... ta lihtsalt meeldib mulle.
Ema: Ja ta aitas tegelikult päris hästi ka kooliks valmistuda. Liisa rühmast läheb kooli kuus last, juba varakult tehti neile etteütlusi ja arvutusi. Mulle väga meeldib see lasteaed – siin ikka aidatakse, mitte ei öelda, et lugema ja kirjutama õpetamine ei ole meie kohustus. Aga sellest õppimisest üksi ei piisa, kodus tuleb ka vaeva näha, kui soovitakse heasse kooli pääseda.
Liisa: Ja siis mulle meeldivad lasteaiasöögid.
Ema: Jah, ta tihtipeale ütleb, et kodus ei ole üldse nii head söögid kui lasteaias.
Käisid neli aastat lasteaias, aga mis siis homme (täna – toim) saama hakkab?
Liisa: Homme (täna – toim) tulen ka natukeseks ajaks veel lasteaeda, siis emme tuleb mulle järele ja viib mind Gustav Adolfi kooli aktusele.
Kujutad sa ette, mis seal aktusel tehakse?
Liisa: Väga ei kujuta, aga mulle antakse koolimüts ja aabits. Siis ma näen oma uusi sõpru klassis ja õpetajat ka.
Tahad sa juba kooli minna?
Liisa: Jah. Aga lasteaias on ka ikka väga tore. Meile toodi nüüd just uus suur lauamäng, aga nuppe veel ei toodud, need alles jõuavad. Ma loodan, et saan seda mängu enne mängida, kui kooli lähen.
Kuidas sa sinna kooli said, kas katsed olid ka?
Liisa: Jah, pidin tegema küll. Ühe katse tegin.
Ema: Päris üks ikka ei olnud.
Liisa: Tegin jah tegelikult ikka palju eksameid.
Ema: Me käisime nelja kooli katsetel. Kahte kooli saime sisse, ühte kooli jäime tagavaraks ja neljandasse kooli veel päris tagavaraks.
Kas katsed olid rasked?
Liisa: Ei olnud.
Ema: Mulle tundusid need katsed küll rasked, kui Liisa ütles, et ta pidi kirjutama lause: «Ma elan Tallinnas.» Sõna «Tallinnas» on ikka raske kirjutada, kui pole varem selle kirjutamist harjutanud.
Millal sa lugema ja kirjutama õppisid?
Liisa: Ma ei mäletagi, aga hakkasin alguses lihtsalt tähti lugema. Alguses aeglaselt ja siis aina kiiremini ja kiiremini.
Kas nüüd on siis juba nii, et sina loed õhtuti hoopis emmele muinasjuttu?
Liisa: Päris nii veel ei ole. Aga issiga on nii, et kui issi läheb pesema, siis ma pean ühe jutu ära lugema ja kui issi tuleb tuttu, siis ma pean talle selle jutustama ja alles siis loeb tema.
Kui palju siis katseteks valmistumine kodus õppimist nõudis?
Ema: Enamik tööd tuleb ikka kodus ära teha. Me hakkasime kuskil pärast jõule etteütlusi kirjutama ja arvutama. Ja siis tegime nii, et Liisa alguses luges ja pärast jutustas, mida ta luges. Arusaamine, millest sa lugesid, tuli hiljem, aga ka päris ruttu. Kahe kuuga õpib laps ikka hämmastavalt palju.
Kas käisite eelkoolis ka?
Ema: Jah, inglise kolledžis. Eelkoolist oli selles mõttes kasu, et laps harjub: on tund ja on vahetund.
Aga kui me küsime nüüd ema käest, et mis tema elus muutub – üks laps saab jälle suureks?
Ema: Noh, Liisa on ikka arvestanud, et emme viib kooli ja emme toob koolist ja see, et peab hakkama ise koolis käima, tuleb kunagi hiljem. Samas, olgu siis nii – alguses on uut nagunii väga palju. Mul on ka vanem poeg, kes läheb nüüd Tartu Ülikoolis teisele kursusele. See oli nii ammu, kui tema kooli läks, nii et tunne on praegu küll jälle uus.
Ja Liisa, kelleks sina tulevikus saada tahad?
Kuna ma käin praegu balletitrennis, siis ma mõtlen, et tahaksin saada balletitantsijaks. Aga võib-olla arstiks.