Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/01/23/3703471t1hf681.jpg)
Kui pühadejärgne stress ning hall argipäev jaanuarihommikul tööle tõttajatele valusalt kohale jõuab, siis teinekord tundub looduski üksluiselt hall või suisa värvitu olevat. Ometi leiab tähelepanelik vaatleja, et linnuriigis käib vilgas tegevus omasoodu edasi.
Talvel näeb hoolikas jälgija urvalindude parvi tegutsemas kase- ja lepaokstes, aga meelsasti käivad nad toiduks seemneid otsimas kuusekäbidestki. Urvalinnu tunneb kergesti ära tumedatriibulise selja, toeka noka, musta kurgulaigu ja punase kiiru järgi. Kuigi urvalind Eestis ei pesitse, näeb teda sügisel ja kevadel siit läbi rändamas ning paljud jäävad siia ka talvituma. Kevade poole, märtsis-aprillis, mil urvalinnud Eestist taas lahkuvad, kuuleb nende sädistamist tihti.
Kui pühadejärgne stress ning hall argipäev jaanuarihommikul tööle tõttajatele valusalt kohale jõuab, siis teinekord tundub looduski üksluiselt
Urvalinnuga kohtumine on alati tore, sest kuigi ta tegutseb nobedalt, ei pelga ta inimest väga ning laseb linnusõbra endale lähedale. Küll on aga raske teda kaamerasse püüda! Ikka ja jälle on ta sealt läinud, kuhu just mõni hetk tagasi maandus.
See pilt on tehtud Keila-Joal, kus terve salk kuuseokstes tegutses ning end tükk aega rahulikult vaadelda lasi. Peab siiski tõdema, et urvalinnul on rahutu rändaja hing – juba järgmisel päeval oli kogu punt sealt jäädavalt lahkunud ning nende külastust jäid meenutama vaid lugematud tühjaks söödud seemnekestad kuusepuu all.