Militaarpsühholoog: võitlejail on raske leppida kodumaise negatiivse kriitikaga

Merle Parmak Foto: Artur Sadovski

Militaarpsühholoog ning Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Rakendusuuringute Keskuse teadur Merle Parmak märgib, et missioonil viibivaile kaitseväelastele mõjub väga raskelt kodumaalt saabuv kriitika nende tegevuse aadressil.

See nädal on toonud teated kahe missioonil viibinud kaitseväelase surmast, Postimees.ee palus KVÜÕA teaduril ja militaarpsühholoogil selgitada, mida võib tunda surma lähedalt näinud sõdur ning kuidas ja kellelt saab ta vaimset abi?

Kes aitab meie kaitseväelasi, kui saabub teade mõne võitluskaaslase surmast ja see võib nad rööpast välja viia?

Praegu tegelevad kaitseväelaste vaimse tervisega kaitseväe meditsiiniteenistus ja kaplaniteenistus. Ning kaitseväes on olemas ka sotsiaalse- ja psühholoogilise toetuse sektsioon, mis otseselt peaks selle teemaga tegelema.

Kuidas võib mõjuda kaasvõitlejaile teade teenistuskaalase surmast?

Kaaslase hukkumisega ei ole kindlasti kerge toime tulla, sest psühholoogilises mõttes tõstab see taas esiplaanile teadmise, et see võib juhtuda igaühega. See teeb kohalviibijaile edasise olemise mõneks hetkeks problemaatiliseks, sest teadmine on taas esiplaanil. Kui tegeleda potentsiaalselt ohtlike tegevustega, siis inimene lihtsalt peab kuidagi toime tulema teadmisega, et see võib lõppeda surmaga või tõsiste kahjustustega – vastasel juhul ta ei saakski seda teha. On ju teada, et näiteks politseinikud, päästeametnikud, mägironijad, rallisõitjad on rohkem eksponeeritud ohtudele kui mõned muud elukutsed, kuid toime tulla tuleb neilgi.

Ma ei ole viimasel ajal jälginud kommentaare, mis järgnevad neile uudistele. Kuid väga raske on missioonil viibijatel toime tulla sellega, kui kommentaarid on hästi kriitilised – «et mis te sinna ronite» ja «ise olete süüdi, et sellistesse olukordadesse end panete.» Kaitseväelastel on missioonil olles võimalik vaadata neid kommentaare ja sellega on neil tõesti raske toime tulla. Eriti kui nende enda tagala – nende oma rahvas on nii kriitiline ja suhtub halvustavalt nende tegevusse.

Kuidas jälgitakse võitlejaid, kes on missioonilt naasnud? Käivad nad rääkimas, püütakse nendega kontakti hoida?

On teada, et enesetappe on võimalik ette näha ja vastavalt reageerida. Inimesed, kes plaanivad enesetappu, annavad üldiselt enda plaanist märku. Seetõttu on huvitatud kontaktis olles ja viiteid tähele pannes võimalik fikseerida ohumärgid ja isik vaatluse alla võtta või toetust pakkuda.

Kas kaasvõitleja hukkumine toob kaasa ka suurema pöördumiste arvu kaitseväe psühholoogide poole?

Teades, kuidas sellised episoodid inimpsüühikale mõjuvad, siis terve ja töötava süsteemi puhul peaks see tõesti nii olema. See oleks kui indikaator selle kohta, et kõik süsteemid töötavad. Kui inimesel on usaldus ja teadmine, et ta kusagilt saab abi, siis tegelikult peaksid sellised episoodid pöördumiste arvu tõstma.

See ei ole indikaator selle kohta, et inimesed ennast kuidagi erakordselt halvasti tunnevad, vaid vastupidi – neid on teavitatud ja nad usaldavad neid allikaid, millest neid on teavitatud ja nad pöörduvad, et abi saada.

Inimpsüühika on paindlik ja ta suudab kohaneda väga paljuga. Viimased andmed Suurbritanniast kõnelevad, et sõdurid suudavad väga hästi missioonikogemusega toime tulla ja kõige suurem probleem pole mitte psüühilised kõrvalekalded või posttraumaatiline stress, vaid hoopis alkoholi kuritarvitamine. Ja see vääriks tõsisemat tegelemist.