Perepoliitika – siht on üks, aga ununeb ruttu

Foto: SCANPIX

Erakondade valimisprogrammidest paistab, et rahvastikuprobleeme nad ei väldi, vaid üritavad tõepoolest lahendusi leida, kiidavad rahvastikuteadlane Allan Puur ja ajaloolane Jaak Valge. Uute perepoliitika ideede tärkamine just valimiste eel ei olekski taunitav, kui sellega ei kaasneks unustamist valimiste vaheajal. Perepoliitika on aga valdkond, kus eesmärgi saavutamiseks on vaja näha kaugele, mis ilmselt eeldaks erakonnaülest kokkulepet.

Kuigi Eurostati, ÜRO, USA rahvaloendusbüroo ja meie statistikaameti koostatud rahvastikuprognoosid pole täpselt ühesugused, on nende põhisõnum sama: lähema paarikümne aasta vältel ootab Eestit ees rahva- ja tööealiste arvu pidev ja kokkuvõttes märkimisväärne vähenemine. Kümmekonna prognoosi keskmine rahvaarvu vähenemise määr 2015–2040 ulatub ligi 120 000 inimeseni ehk üheksa protsendini Eesti praegusest rahvaarvust.

Selline kadu ei ole tingimata katastroofiline, arvestades kasvõi tõsiasja, et möödunud veerandsajandi vältel (1990–2014) kahanes Eesti rahvaarv ligi 260 000 inimese ehk 16 protsendi võrra. Ulatuslik rahvastikukadu ei välistanud ühiskonna ja riigi edenemist, mõõdetuna enamiku arenguindeksite kaudu. Kuid toonitagem, et paljud, sh ÜRO prognoos eeldavad, et sisse- ja väljaränne on tasakaalus. Nii see elus aga ei ole ning negatiivse rändesaldo jätkudes muutuks prognoos halvemaks.