Eesti ajalookirjutus kui rahulikult väärikas Emajõgi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mõisamoonakas 1893. aastast

FOTO: Pm

Suur töö, millele kulus kümme aastat, on tehtud. President Lennart Meri üleskutse 1999. aastal jätkata 1940. aastal katkenud Eesti ajaloo akadeemilist kirjutamist leidis Tartu Ülikooli Eesti ajaloo õppetoolis vastukaja ning kohustuse võtmist.



Korralduslik tugi jäi Õpetatud Eesti Seltsi hooleks. Peatoimetajaks kutsutud Sulev Vahtre (1926–2007) elutööd kroonivadki «Eesti ajaloo» äsja ilmunud V ning varasemad IV  ja VI  köide.
Asjaolu, et 20. sajandi käsitlus ilmus enne nüüdset, 19. sajandi käsitlust, ei tohiks segada ajalookulu vastuvõttu, sest varasematest käsitlustest on iga lugeja peas mingi üldine muster juba olemas.

Kirjastuse Ilmamaa peatoimetaja Hando Runnel on võrrelnud akadeemilise «Eesti ajaloo» aeglast kirjutamist keskaja katedraali ehitamisega. Kolm torni on nüüd valmis, nende ehitamise järjestus pole pikemas perspektiivis oluline. Ja kolm torni on veel kerkimas, sest varasemad köited on otsustatud välja anda mitte taastrüki, vaid uuskäsitlustena.

Ajaloo objektist subjektiks
Tõenäoliselt tingituna sellest ootusest puudub viiendal köitel ka kokkuvõte, mida 19. sajand (nimetatud «pikaks», «rahvusluse», «revolutsioonide», «uus-imperialismi», «modernismile ülemineku», aga ka «romantismi võidukäigu» sajandiks) Eesti ja eestlaste ajaloos ikkagi tähendas.

Allhoovusena koorub välja siiski järeldus, et just sel sajandil tõusis üks Kirde-Euroopa väikerahvas ajaloo objektist subjektiks, rahvaks, kes nii valitseva riigi ja kohaliku eliidi kui ka omaenda institutsioonide kaudu hakkas osalema tuleviku kujundamisel. Niisiis on sel Euroopa kui ka maailmaajaloo seisukohast teatav tähendus, pakkudes võrdlusvõimalust üldiseloomuliku ja eripärase väljaselgitamisel. Siit tuleneb ka soovitus uue «Eesti ajaloo» n-ö läbilõikeköite tõlkimiseks saksa, vene ja inglise keelde.

Eestlaste subjektsuse («isiksuslikkuse») kujunemise protsess, mida viies köide kirjeldab, on tulvil vastuolusid ja paradokse.

Rahvusromantikast varjutatud vaimuajaloolisel lähenemisel, mis iseloomustab käesolevas köites eestlaste kui rahvuse kujunemise käsitlust, näeme keeles, kommetes ja argielus mingi uinuva, äratamist ootava vaimu pudelist välja pääsemist Euroopa valgustuse, Vene keisririigi kõikumiste ja liberaalsete baltisakslaste tegevuse taustal.

See kinnistub «rahvusliku ärkamise» mõistes, millest selleski köites, nagu enamasti eesti ajaloolaste varasemates käsitlustes, saab teaduskeele (metakeele) termin. See võimaldab rääkida ka «eelärkamisajast» ja «rahvusliku ärkamisaja lõpust». Viimane määratlus avab võimaluse küsida «uuesti uinumise» järele.

Narratiiv ja metafoorid
Ma tahan sellega seoses osutada asjaolule, et objektkeelelise (rahvuslikust ärkamisest rääkisid äratajad ja ärganud ise!) «rahvusliku ärkamise ülekandmine metakeelelisse ajaloonarratiivi toob Trooja hobusena endaga taas sisse rahvusromantilise ja rahvuskeskse ajaloo-skeemi: eestlaste muistne vabaduspõli, 700 aastat orjust, ärkamine unest, vabaduse ja riigi kättevõitmine ehk C. R. Jakobsoni «valguse, pimeduse ja koidu» aja ning koos Eesti Vabariigiga eestlaste päevaaja, uue «nõukogude okupatsiooni öö», uue ärkamisaja ja uue Eesti päeva.

Et looduslike tsüklitega võrreldud rahvalik-mütologiseerivas ajalookäsitluses igati omal kohal olevad metafoorid muutuvad akadeemilises käsitluses lihtustavateks tõketeks, seda tõdeb Seppo Zetterberg oma «Eesti ajaloos», milles «esiärkamine», «ärkamisaeg» on antud järjekindlalt jutumärkides (st osutatud neile kui objektkeele elementidele).

Zetterbergi narratiivi aluseks on rahvuse kujunemine, rahvuslik liikumine, massiliikumine, rahvuslik tõus. Metafoori hinnangulist laetust näeme ka 19. sajandi keskpaigani kestnud «talurahva lindpriiuse ajajärgus», milles eesti talupoegade vabastamine pärisorjusest 1816. aasta talurahvaseadusega osutus illusiooniks, st tegi nad nii vabaks, et nendega võis mida tahes ette võtta («lindpriid»).

Ma ei eita mingil juhul metafooride vajalikkust ajaloonarratiivis, seda enam, et näiteks kaasaegne füüsika, geneetika, infoteadused kasutavad metafoorseid mudeleid protsesside kirjeldamisel.
Kuid probleemiks jääb – ja sellele põrkuvad kõik aja- ja kultuuriloolased, majandusteadlased, sotsio- ja politoloogid – piir selle vahel, kus mudel läheb üle ideoloogilis-hinnanguliseks ettekirjutuseks või kus see teenib mõistmist. Antud juhul oleks see siis küsimus, kas 19. sajandi Eestit saab kirjeldada ka ilma esiärkamise, ärkamise ja järelärkamiseta.

Kui peaksin ise kasutama metafoori «Eesti ajaloo» viienda köite iseloomustamiseks, siis ütleksin: see on väärikas ja rahulik sissevaade eestlaste ajalukku. See on nagu meie ajalookirjutuse Emajõgi.

Ühtlasi on see suur samm edasi eestlaste kui ohvrite ajaloo kaanonit täiendava või koguni muutva käsitluse, eestlaste kui ellujääjate ajaloo poole.

Raamat

«Eesti ajalugu V. Päris­orjuse kaotamisest ­Vabadussõjani»
Peatoimetaja Sulev Vahtre
Tegevtoimetajad
Toomas Karjahärm ja
Tiit Rosenberg
 Õpetatud Eesti Selts
Tartu, Ilmamaa, 2010
503 lk

Varem ilmunud
«Eesti ajaloo» köiteid

I «Esiajalugu ja muistne vabadusvõitlus», 1935
II «Eesti keskaeg», 1937
III «Rootsi ja Poola aeg», 1940
IV «Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni», 2003
VI «Vabadussõjast taasiseseisvumiseni», 2005
Ilmamaa peatoimetaja Hando Runneli sõnul on plaanis uuenenud tarkuse valguses anda uuesti välja «Eesti ajaloo» esimesed kolm köidet.

Tagasi üles