Mihkel Mutt: suureks suuruse mõistmise abil

Loomingu toimetaja Mihkel Mutt..

FOTO: .

Sel nädalal teatas press, et poliitikute vahepeal antud lubadustest hoolimata on ikkagi kavas kultuurkapitali rahastamist muuta ja vähendada. (Absoluutsummadest kõnelemine eksitab, sest inflatsioon on nii kõrge.)


Aga ehk rohkem kui saamata jäävad (ja ka väga olulised) kümned miljonid, teeb mind murelikuks üldisem taust, milleks on avalikkuse muutunud suhtumine kultuuri ja selle loojatesse.


Kultuurkapitali ümber toimuv on lihtsalt selle kontsentraat.


Näib, et kulka on mütologiseerumas. Loen lehest (seoses ametnike puhkesõidutamisega euroraha eest): «Ametnikele oma kulka.» Kas tõesti on oht, et «kulkat tegema» tõrjub välja «rehepappi tegemise»?


Paraku on ka tõsi, et olen ainult paaris kultuuriinimeste endi kommentaaris (nt Valle-Sten Maiste eelmisel reedel ilmunud Sirbis) kohanud mõnd kriitilist lauset kulka teemal. Umbkaitse ei mõju aga enamasti usutavalt, sest viperusi juhtub ju ka parimates perekondades.


Seevastu oma vigadest kõnelemine kuulub demokraatlikku traditsiooni. (Juhiksin siinkohal tähelepanu Vene ajakirjanike absoluutsele enamusele, kes maailmakanalite vestlussaadetes ja ajalehtedes ei leia Gruusia–Vene konflikti puhul oma riigi kohta ühtegi (!) kriitilist sõna. Hirm on vist naha vahel. Hiinlased keerutavad Tiibeti teemal osavamalt.)


Samas ei määra üksikud viperused raha jagamisel ning mõned aruandevõlglased vähimalgi määral tervikpilti.


Ometi on tunne, et seekord on meedia ja poliitikud leidnud ühise keele ning tänuliku publiku. Harva esinev kombinatsioon! Miks on see nii?

Alustan elementaarsemast. Paistab, et ühiskonnas tervikuna elab kõige kiuste edasi müüt kunstiinimeste suhtelisest heaolust. Ja see muudab korraliku keskmise inimese «kunstimeistrite» suhtes tõredaks. Säärase müüdi juured on sügavas Vene ajas, siis jah, maksti neile kõvasti. Olukord on suuresti muutunud.


Arvan end oma harrastuste ning perekonnaelu kaudu tundvat vähemalt kolme kultuuriala inimeste eluolu ja võin kindlalt väita, et enamik neist elab alla Eesti keskmist, paljud suisa peost suhu.


Kindlasti on erandeid. On taunokangrolikke tegelasi, kes otseste või kaudsete parteisidemete kaudu saavad kopsakaid riiklikke tellimusi, mida on varsti kogu Eesti täis. Aga niisuguseid inimesi pole palju.


Muidugi on ka tugevate loovisikute hulgas osavaid müügimehi. Miks siis kõik ei oska oma toodangut turustada, kuulen kohe hääli, kas nii siis ei käigi konkurents? Aga mispärast ei ole kõik osavad müügimehed samal ajal kõvad kirjanikud, heliloojad jne, küsin neilt vastu. Kahte nii erinevat annet esineb koos harva (kuigi tõstan mütsi nende väheste ees, kümnevõistlus on kuninglik ala).


Muidugi ei saa õigustada kellegi võimalikku korratust tema võimaliku vaesusega. Küll aga aitab objektiivne pilt olukorrast mõista avalikkuse suhtumist.


«Kunstniku» ja «rahva» (mõlemad mõistagi abstraktsioonid) suhted on enamasti olnud ebalevad (välja arvatud rahvakultuur, kus publik puudus ja kõik tegid kaasa).
On olnud hardust, on võõristust, keskpärasust on üle kullatud ning geeniustel lastud nälga surra, kõike on olnud.

Probleem on minu jaoks vähemalt osaliselt selles, kuidas suhtub laiem avalikkus kunstnikku sel juhul, kui «saab aru, et too on tõesti kunstnik», kuigi mitte populaar­ne (resp meediakõlblik). See on igivana teema, mida ei lahenda ühe artikliga. Aga ma rõhutaksin kaht momenti.


Lääne ühiskonnas räägitakse mõnda aega «teisest» ja temasse suhtumisest. «Teine» on keegi, kes meist erineb, isegi tunduvalt. Aga me ei hakka teda väega enda sarnaseks painutama, sest me ei pea teda endist halvemaks ja tunnustame teda just säärasena, nagu ta on. Keda kõike pole sellistena esitletud!


Küll loodusrahvaid, küll teiseusulisi, küll neegreid, küll homosid jt, kellega me peame endid harjutama. Samal ajal on justkui silmist kadunud see, et alati, igal ajal on meie keskel elanud üks tõeline «teine».


See on võib-olla kõige ürgsem, kõige algsem «teine», kes ülejäänuist erineb oma vaimuelu ja -võimete poolest.


See on kunstnik (loovharitlase üldtähenduses, sest sama hästi võib ta olla nõid, teadlane, filosoof jms kuni lihtsalt aateinimeseni, kellele tähtsam kui miski muu on oma idee lõpuni mõelda ja selle nimel kas või surra).


Öeldakse, et ühiskonna küpsuse üks mõõdupuu on just suhtumine oma «teistesse».
Eesti ühiskonnas on haridust ja kultuuri alati väärtustatud, võidakse mulle kosta.


Jah, aga see pole olnud üldjuhul tung vaimsuse järele, vaid vahend – vanasti puhtama ja parema elu peale pääsemiseks, hiljem rahvusmõtte säilitamiseks. Minu silmis on meil praegu kultuurkapitali ümber lahvatanud just nimetatud küpsuse proovikivi.

Aga ehk võib öelda ka lihtsamalt. Kunstist arusaamine on mitmekihiline mõiste. Ei peagi alati aru saama konkreetsest teosest. Seda enam, et keegi ei saa kõigest aru. Ehk olulisem on suhtumine, soov mõista ning heatahtlik aukartus selle ees, et on olemas kunst ja fundamentaalteadused, filosoofia, moraal jne, mis moodustab inimsoo vaimse elu, ja et meie keskel on isikud, kes nende aladega andunult tegelevad, muust ilmaelust vähe hoolides.


Ja mis võib-olla kõige tähtsam: nõnda, vabana kiusust ja kadedusest, tahtmata ilkuda ning kõike endale arusaamatut porri kiskuda on absoluutselt igaühel meist, isegi vaimult kõige väetimal võimalik ka ise omandada inimlikku väärikust ja suurust.  
Arvan, et riigiisadel oleks otstarbekas kultuurkapital praegu puutumata jätta.


See rahaline kasu, mis sellest sünniks, ei ole võrreldav kahjuga, kui oma riigi ja ühiskonna suhtes muutuksid küüniliseks lisaks praegusele käputäiele (kellest muist on seda lihtsalt silma torkamiseks) meie loovisikute enamus. Kaitseväge pole mõtet nõrgendada.

Tagasi üles