Ainult hulludele

Priit Pullerits. Foto: Kalev Saar

Kui homme hommikul veidi enne kella üheksat teleri mängima panete, saate ETV kanalilt otseülekandes näha, kui suur inimvägi Otepäält suuskadel Elva poole teele asub. Pilt, pole kahtlustki, tuleb muljetavaldav. Ja petlik.

Ligikaudu 5100 osalejat Tartu maratoni pikal, 63 km distantsil, ja umbes 1250 suusatajat lühikesel, 31 km rajal tähendab, et tegelikult lööb keskmiselt igast tuhandest eestimaalasest homme aasta nimekaimal ja uhkeimal rahvaspordisündmusel kaasa kõigest neli. Seda ei ole üldse palju. Seda on pigem vähe. Kas peaks olema rohkem?

Ei, ei peaks. Sest mööngem: 63 km on teekond, mis on tavakodanikust lihtsurelikule kurnav, isegi laastav. Ainult elupõletajad ja aferistid võtavad selle ette ilma piisava treenituseta. Aga selleks, et Tartu maratoniks piisavalt treenida – kui te pole just endine saavutussportlane –, tuleb talve jooksul läbida sadu kilomeetreid. Pool tuhat kilomeetrit, pakun, võiks olla miinimum. Selleks kulub algajal ligi 50 tundi. Lisaks aeg, mida võtab suusarajale minek ja sealt tulek, suuskade ettevalmistus ning riiete vahetus jne.