Postimehe žürii hindab filmi «1944»

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

TIINA LOKK

3

Kui sisu arvelt – tugevama, originaalsema ja sisutihedama stsenaariumi puhul – tulnuks filmile 30 minutit juurde, oleks see suurteos. Näitlejatel pole just palju mängida, küll aga on suure töö teinud pürotehnikud ja operaatorid. Üle ootuste head lahingustseenid, aga need oleksid muutunud nagu eesmärgiks omaette, nende vahepeal toimuv jääb kahjuks illustratiivseks ja paljudest eelnevatest sõjafilmidest nähtuks. Napib seda spetsiifilist eesti puudutust, meie enda lugu, meie rahva draamat, kus vend võitles vennaga vabaduse nimel, arusaam vabadusest aga oli erinev. Napib kõike seda, mida oli «Mandariinides»: filosoofilist üldistust ja sõnumi sügavust. Seda tiitrite ja arvudega edasi ei anna. Lavastusena on see aga meie filmitööstusele saavutus ja väärib vaatamist, kindlasti mõjub ka emotsionaalselt.

OLLE MIRME

2

Ma ei ütle, et kuningas on alasti. Aga murelikuks tegevalt hõre on ta rõivastus siiski. Rahvusliku suurfilmi ambitsiooniga linateose puhul ei piisa noorte meeste toredatest rollisooritustest ja vägevatest lahingustseenidest. Kogu see panustatud talent, aeg ja raha ei kompenseeri haruldaselt nirusid dialooge ja läbivettinud klišeede all ägavat lugu. See, mis Nüganenil ja Taskal «Nimedega marmortahvlil» üllatavalt hästi õnnestus, jääb seekord kahjuks püüdmatusse kaugusesse. Hea film algab tugevast stsenaariumist.

LENNA KUURMAA

4

Väga hea film, eriti teostus. Väga head näitlejatööd ja ilus pilt, eriti hea helikvaliteet. Ainus, mis ei lase maksimumi anda, on stsenaarium. Sisu on iseenesest põnev ja oluline, aga film põnevust ei hoia. Tegemist on hästi lavastatud ajalooümberjutustusega. Igal juhul võimas filmielamus. Pani mõtlema selle üle, mis toimub ka praegu meie ümber... Aitäh tegijatele!

ROMAN BASKIN

4

Nii oluliste ajaloosündmuste käsitluse puhul on alati see oht, et meediasündmus varjutab filmi. Seekord õigustas film ennast ka ise; vajalik film, pikalt kestnud valge laik ajaloos sai esmakordselt kunstilise väljenduse. Tõsi, kohati pingutatud distantseeritus ja populaarteaduslik lähenemine (justkui «Nimed marmortahvlil 2») jätavad mingi lihtsustatuse tunde, aga kordan, filmi vajalikkus kompenseerib kõik mõrad. Ja noorte näitlejate galerii on uhke.

Keskmine: 3,25

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles