Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/02/27/3817459t1h64c4.jpg)
Sõjanduse mõõtkava pole kaugeltki ainusobiv, et mõtestada paljukritiseeritud psühholoogilist kaitset. Õigupoolest peaks see tähendama tõel, inimõigustel ja vabadustel põhinevat, vaimses-sotsiaalses tegelikkuses väljenduvat usku sellesse, et riik on inimeste jaoks, kirjutavad õigusteaduse ja inimõiguste magister Mariann Rikka ning SA Unitas tegevjuht Sandra Vokk.
Ekspertide hinnangul on Eesti juba pikemat aega sõjas, mida ei peeta traditsioonilisel lahinguväljal tankide ja püssidega, vaid inimeste ajude ja enesetundega. Tegu on keeruliselt määratletava infosõjaga, mille vastu rakendatakse riiklikult koordineeritud ja veelgi keerulisemalt määratletud psühholoogilist kaitset. Kui riigil tuleb enda kestmise tagamiseks tegeleda kodanike psüühikaga, siis kuidas peaks seda demokraatlike väärtustega vastuollu minemata tegema?