Globaalfolk

Marika Hackman- We Slept At Last Foto: Kuvatõmmis

Marika Hackman

We Slept At Last

Dirty Hit

Hinne: 3

Kuuldes sõna folk, mõtleb keskmine eestlane midagi muud kui keskmine inglane. Marika Hackman on inglaste jaoks folk, kuigi eestlane ei pruugi seda mõista. Hackman ei kasuta torupilli, kannelt, lõõtsa ega isegi mitte parmupilli. Kitarr, bass, trumm ja kvaliteetne vokaal pluss mõned elektroonilised vidinad on nu-folgi baasvarustus ja sellest täitsa piisab. Nojah, modelli välimusega Hackmanile eriti ei meeldi, kui teda nu-fulgi lahtrisse sätitakse, aga otseselt midagi selle vastu tal ka ei ole.

Albumi algus on väga tugev ja koloriitne, «Open Wide» sisaldab näiteks otseselt The Cure’i meenutavaid kitarrikäike. «Skin» on ilus ja südamlik hällilaul, «Claude’s Girl» toob vaimusilma ette seitsmekümnendate viskist läbiimbunud folkdiivad, aga on oluliselt puhtam nii sisult kui vormilt. Kuni oma üsna tumeda ja melanhoolse debüütalbumi «We Slept At Last» ilmumiseni oli Hackmani kontos neli EPd. Värske plaadi keskpaik kipub kohati kuidagi rutiinseks, aga kogub ennast finaaliks. Marika Hackmani isa on muide soomlane, ehk annab see kogu albumile kuidagi tuttava ja lähedase mõõtme, kes teab