Eesti Algklassiõpetajate Seltsi esinaise Maila Võrno sõnul on laste vähese loodusteaduste huvi taga pigem aastaid püsiv maine raskest ainest või selle liigne abstraktne õpetus, mitte liialt hiline õpetamine.
Õpetaja: füüsikaõpetus on liiga abstraktne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õpetaja Ester Esvald kirjutas tänases Postimehes, et Eesti haridussüsteemis on probleeme reaalainete populariseerimisega ning viga on selles, et füüsikat ja keemiat hakatakse õpetama alles 8. klassis, kus laste huvi kooli ja õppimise vastu kadumas.
Võrno sõnul on algklasside tunniplaanis loodusõpetus, kus füüsika ja keemia elemendid täiesti olemas. «Näiteks räägime elektrist, veest ja vee omaduste muutumisest kuumutamisel ja jahtumisel, samuti magnetismist, külgetõmbejõud. Matemaatikas võtame läbi samad mõisted – mass, millest see tekib, et see on Maa külgetõmbejõud. Me ei nimeta neid alati nüüd täpselt nii nagu füüsikas ja keemias,» sõnas Võrno.
Tema kinnitusel on algklassides lastel loodusteaduste vastu väga suur huvi. «Me teeme katseid! Lapsed ise panevad vooluringi kokku, proovivad, kuidas magnet töötab. See pakub huvi nii poistele kui tüdrukutele,» kinnitas õpetaja.
Tema arvas, et füüsika ja keemia ainete maine kui midagi hirmus rasket ongi see, mida inimesed lihtsalt usuvad. «Mina olen ise klassiõpetaja, minu meelest ei ole see raske, asi on sisenduses.»
«Võimalik ka, et võib-olla on see aine esitatud selleealistele õpilastele liiga abstraktselt. Ehkki 8.-9. klassi õpilased on juba 15-16-aastased ja saavad juba abstraktsetest asjadest aru. Võimalik, et õppekava on kohati nende jaoks raske. Aga kuna füüsika on väga seotud ka matemaatikaga, siis võib-olla on ka selles probleemid?» arutles Võrno.
«Oleme matemaatika õpetajate seltsiga arutanud, et milles on asi, et kuni 4.-5. klassini lastel reeglina matemaatikas probleemi pole, aga alates 5. klassi lõpuosast järsku hakkasid raskused. See on kinni õppekavas,» arvas ta. «Lihtsalt teatavas eas mingeid asju lapsed ei taipa. Nüüd tuleb uus õppekava, ma ei tea, kuidas seal asi on.»
Võrno leidis, et vana õppekava oli liiga tihedasti täis topitud eriti loodusõpetuses. «Lastega on vaja katsuda, nuusutada, proovida, väljas käia – laps peab kogema. Kuna enamik Eesti lapsi elab linnas, on eriti selleks aega vaja jätta, kuid praegu seda oli liiga vähe.»