Kas eimiski kunstis kõnetab?

, kunstikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kärt Hammer «27»
Kärt Hammer «27» Foto: Repro

Sõna ja pildi vaheline dihhotoomia jääb igaveseks filosoofiliseks mõistatuseks. Just nagu irooniline küsimus, kas enne oli kana või muna. Võibolla hoopis vastupidi? Kärt Hammer (snd 1988) on selle lahendanud maalinäitusega «Eimiski», mille kirgastes toonides piltide tuumaks on vahetu verbaalse ja visuaalse kogemuse suhe nii kunstis kui ka ühiskonnas tervikuna.

Küsimusele, kus valitseb kõikvõimas «eimiski», leiaks võibolla vastuse nüüd juba manalateele läinud Eesti juhtiv sürrealist, kunstiteadlane ja tõlkija Ilmar Laaban. Tema teose «Sõnade sülemid, sülemite süsteemid» koostaja Jaan Malin on tõdenud, et paljud Laabani tõlked prantsuse, hispaania, saksa või itaalia keelest on jäänud käsikirja, jõudmata vaataja, kuulaja ja lugejani: põhjuseks see, et paljud loojanatuurid naudivad südame kutsel tehtava puhul rohkem loomisprotsessi ennast ega hooli selle tulemuse ea pikendamisest.

Ideaalne oleks siin kõnelda lõpmatusest, kuid kaua üks raamat ikka vastu peab, sest paberi võitlus igavikuga ei olnud Laabanile võrdsete võitlus. Seetõttu piirdus ta suure osa oma rootsikeelsete tõlgete, loengute ja näidendite puhul vaid suuliste esinemistega. Ei saa aga öelda, et järele on jäänud «eimiski».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles