Üks meelelahutustööstuse enim räägitud, mütologiseeritud ja kultustatud «pimekoht» on Charles Manson. 1970. aasta 6. märtsil ilmus Mansoni seni ainsaks jäänud plaat «Lie: the Love and Terror Cult». Selle plaadi ümbris kujutab endast ajakirja Life šrifti, millelt «f» oli küljest kukkunud. Omal perverssel moel on see isegi hea plaat, selline kergete beachboysi mõjutustega americana-uks paranoilisse, haigesse, obsessiivsesse, manipuleerivasse ja mürgitatud mõistusesse. Seda plaati ümbritseb «halb energia», millest on inspiratsiooni ammutanud sellised gigandid nagu Axl Rose või Marilyn Manson.
Manson jõudis LAsse flower power’i kõrgajal 1967, olles poole oma elust erinevates Ameerika paikades vangis istunud. Hipiaega sisenes ta saientoloogia põhjal sepistatud omafilosoofiaga, sellest ja tema karismast piisas, et leida järgijaid ajal, mil taheti järgida. Moodustus Manson Family, mis tõmbas eriti ligi noori naisi ja mille guru Manson oli. Hipiajastu sai kiiresti otsa ja selle üks tagajärgi oli fenomen, mille puhul Mansonigi puhul tihti räägitakse ja mida tuntakse nime all «happefašism». Rohke LSD tarbimine oli üsna palju inimesi pannud kuidagi kummalisse ja kaootilisse seisu. Seisu, mis ootas tugeva juhi tulekut. Manson oli üks neist tüüpidest, kes kuidagi maailmasse võõrsile sattunud tüüpe enda juurde tõmbas ja nende ajudes siis imelikke mänge mängima hakkas. Mänge, mis viisid mõrvadeni.
