Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/03/09/3854215t1hd9ee.jpg)
Suur-kirjurähn on Eesti kõige levinum rähniliik ning ta peaks olema tuttav igale loodusesõbrale. Kui kuulete metsas tugevat toksimist, nagu koputaks keegi vastu puid, siis on see päris kindlasti rähn, suure tõenäosusega aga suur-kirjurähn.
Suur-kirjurähni tunneb hõlpsasti ära puhasvalge kõhualuse, suurte valgete õlalaikude ja punaka sabaaluse järgi. Suur-kirjurähni pea on musta värvi, isaslindudel on kuklas väike punane laik. Võiks arvata, et tundidepikkusest puude toksimisest hakkab rähnil ühel hetkel pea valutama, aga tegelikult pole see nii. Rähni pea on ehitatud nõnda, et põrutused talle liiga ei tee. Toiduks olevad putukad tuleb ju puukoore alt kätte saada. Hoopis nokk kipub taolise tegevuse juures kiiresti kuluma, ent sellegi on loodus sättinud niiviisi, et mis kulub, see kiiresti ka tagasi kasvab.
Kui suurem osa inimesi tunnebki suur-kirjurähni ära tema välimuse ja pideva toksimise järgi, siis märtsis tasub metsas või pargis käies hoolikalt kuulatada, sest kevaditi pesitsushooaja alguses otsivad rähnid endale kaasat trummeldamise kaudu. Siis on terve mets täis justkui automaaditärinat. Ja kui sobiv kaasa on leitud, siis lenneldakse koos puutüvede vahel nagu suured kevadised liblikad.
Suur-kirjurähn on oma loomult üsna ettevaatlik lind ning häirijaid ligi ei lase. Kui keegi kipub suur-kirjurähni tegevust segama, siis libistab ta end puutüvel ronides justkui muuseas teisele poole tüve. Mõne aja pärast pistab ta sealt pea välja, et vaadata, kas segaja on ära läinud. Pildil olev rähnipoiss mängis fotograafiga esmalt sarnast peitust, ent pärast paaritunnist sõbrunemist oli nõus üsna meelsasti poseerima.