/nginx/o/2015/03/09/3854225t1h442f.jpg)
Kui me õhtupimeduses Erto tallu jõuame, puhastab peremees Margo Mansberg garaažis kapsaid, et kaup järgmisel varahommikul poodidesse saata. Margo Mansberg muigab, et enamikule meestele tähendab garaaži minek auto putitamist, ent tema pakib seal pastinaake või puhastab kapsaid.
Töötoa nurgas on juba valmis pandud kaks kastitäit käharat lehtkapsast – Eestis veel üsna vähelevinud köögivili, mis on just viimasel ajal tänu taimetoitlastele populaarsust hakanud koguma. Lehtkapsas on peremehe sõnul üks väheseid vilju, mida annab põllult värskena korjata veel ka südatalvel.
Liialdamata võib öelda, et Eesti mahepõllumeestele on Margo Mansberg tuntud peamiselt kui mahepõllundusteemade lektor ja nõustaja. Vähem teatakse, et ligi 20 aastat loenguid pidanud uuenduslike mõtetega mees on nüüd õpetajarollist tagasi tõmbunud ning peab ise talu – kasvatab köögi- ja teravilja ning lihaveiseid. Seda kõike mahedalt.
Jõgevamaale Kõrenduse külla kolis Margo Mansberg perega Tartust kolm talve tagasi. Abikaasa Kairi vanemad ei olnud enam talupidamisest huvitatud, samas oli väimees ostnud juba esimesed kümmekond veist. Nüüdseks on loomi 77 ning kari järjest suureneb.
Algust sai tehtud ka köögiviljakasvatusega, eelistades seejuures haruldasemaid ja vähem levinud sorte. Nii saabki lisaks porgandile või peedile Erto talust näiteks pastinaaki, lehtkapsast ja sellerit. Samuti kasvatab mees vilja – speltanisu ja seemnevilja.
«Mina ei ole seda meelt, et põllumajanduses peab spetsialiseeruma ja keskenduma kitsale alale, nagu tihtilugu soovitatakse,» ütleb Erto talu peremees Margo Mansberg. Nišis tegutsemine seab mehe meelest piirid ette. «Kui teed palju erinevaid asju, siis arened mitmekülgselt ja sul on võimalik märksa rohkem saavutada.»
Lisaks aitab tegevuste mitmekesistamine rahalisi riske hajutada. «Põllumajanduses ei tea kunagi ette, mis annab väga hea saagi ja millega jääd kahjumisse. Erinevad valdkonnad tasakaalustavad neid kõikumisi,» selgitab ta.
Praktikal Saksamaal
Margo Mansberg sai põllunduses käe valgeks (või õigemini mullaseks) juba üsna noorelt oma vanemate talus. Läänemaal asuv Lauri-Jaani talu oli 25 aastat tagasi Eestis üks esimesi, mis mahepõllundusega alustas, ning seda võib pidada üheks speltanisu n-ö maaletoojaks Eestis. Pärast isa lahkumist mullu suvel on põhiohjad vanemate talus enda kätte võtnud Margo Mansbergi vend.
Kui Margo Mansberg 1990. aastate alguses Vene sõjaväest koju naasis, pakkusid vanemad talle võimalust minna Saksamaale praktikale. «Ega ma täpselt ei teadnud, mida seal tegema hakkan, aga olin nõus,» meenutab ta ja räägib, kuidas praktikakoht viis teda tööle ühte Saksa tallu, mida võib pidada omamoodi «kommunistliku» talu näiteks.
Tegemist oli suure taluga, mis kasvatas tera- ja köögivilja ning pidas loomi. Talul oli oma väike meierei ja pagarikoda, nii et see pakkus kõike toiduks vajalikku. Ainult et ühelgi tootel polnud Mansbergi selgitusel hinnasilti. «Talu toimis nõnda, et linnainimesed, kes tahtsid talukaupa, moodustasid meie MTÜ sarnase organisatsiooni ning maksid igal aastal vastavalt oma võimalustele, et talu eelarve ära katta. Vastutasuks said nad igal nädalal värsket toitu,» jutustab Margo Mansberg, kellele teadaolevalt toimib talu tänaseni samal põhimõttel.
Saksamaalt Eestisse naastes läks noor mees õppima maaülikooli veterinaariks, ent põhitööks sai peagi Saksamaal omandatud kogemuste ning kirjanduse tõlkimise põhjal loengute pidamine põllumeestele.
Margo Mansbergi sõnul tuli talle kasuks, et ta ei läinud ülikooli põllumajandust õppima, vaid just veterinaariat. «Koolis õpitakse selgeks mingid stambid. Kui tuled teiselt erialalt põllumajandusse, siis oled palju loovam,» usub ta.
Loov ja stambivaba – need on märksõnad, mis kirjeldavad hästi Margo Mansbergi mõtteid ja töövõtteid oma talus. Näiteks on mees veendunud, et ader pole õige põllutööriist ning kasutab selle asemel Saksamaalt osetud masinat, millel pole õiget eestikeelset nimetustki. Tegemist on ainukese sellisega Eestis. «Ütleme nii, et see on lihtsalt masin,» lausub ta.
Selle masinaga teeb Erto talu peremees põllule vaod, milles kasvatab nii köögi- kui teravilja. «Loogika on lihtne – vaos tekib topeltkõrgus huumust ning proovin seeläbi kunstlikult mullaviljakust tõsta,» selgitab ta. Nii on ka taime hooldamine hõlpsam. «Kui külvan kogu põllu ühtemoodi täis, siis pole mul võimalik pärast mingit mehaanilist harimistööd teha, ilma et ma seda kultuuri ei kahjustaks. Aga kui mul on vaod, siis saan vajadusel sekkuda,» räägib Margo Mansberg. Samuti annab see põllumehe sõnul rahalise võidu, kui ühe masinaga saab harida mitut erinevat kultuuri: «Investeering on üks, kuid võimalusi mitu.»
Antud masina avastas Margo Mansberg juhuslikult erialakirjandust läbi töötades. Ta nendib, et selle ostmine 40 000 euro eest oli alustavale talule paras risk. «Olgem ausad, mingit suurt edulugu mul praegu ette näidata ei ole, aga ma alles õpin seda tehnoloogiat kasutama. Tean, et Saksamaal on talusid, kus see toimib väga hästi,» ütleb ta. Uus meetod vajab pikemalt katsetamist, kui senised kolm aastat on võimaldanud.
Huumuse küsimus
Kaasaja põllundusvõtete suhtes on Margo Mansberg kriitiline. «Tänapäeva arusaama järgi on hea põllumees see, kellel on suured saagid, kõrge tootlikkusega loomad ja rahakott puupüsti täis, kuid tänaste töövõtete ja praktika juures on üks aga – mullaressurss ehk huumus väheneb ning ühel hetkel ei ole võimalik enam samamoodi toota,» räägib ta. Samuti lõpevad ükskord need väetised, mida praegu kaevandatakse ja kasutatakse. «Mis siis saab?» küsib ta.
«Ma olen veendundud, et saab ka teisiti,» lisab mees ning toob näite Ladina-Ameerikast, kus on inimtekkelised mustad mullad. «Keegi ei tea täpselt, kuidas need on tekkinud, aga see on võimalik.»
Tema meelest võiks olla põllumajandusteadlastele üheks väljakutseks leida, kuidas toota kaasajal nii, et huumus ei väheneks, vaid kasvaks.
Teaduse rahastamine käib Margo Mansbergi arvates praegu mõneti tagurpidi – teadlane kirjutab projekti, saab raha ja uurib. «Tegelikult võiks olla nii, et põllumehed püstitavad probleemi, taotlevad raha ja tellivad teadlastelt uuringu,» pöörab ta asjad vastupidi, nagu ka uuel maaelu arengukava rahastamisperioodil proovitakse teha.
Margo Mansberg nendib, et on oma loomult rohkem teadlase kui tootja tüüpi, sest püüab pidevalt leida viise, kuidas saaks teisiti ja paremini teha. «Minus on palju teadlast, kuid mitte piisavalt, et teha teadust ülikoolis,» kõneleb ta.
Hingeõhk aurab tööruumi jahedas õhus ning talu peremees hõõrub käsi kokku, et sooja saada. «Siin hakkab külm. Lähme tuppa,» teeb ta ettepaneku ja näitab teed.
Kolm poega
Margo Mansbergi ja tema arstist abikaasa Kairi peres kasvab kolm poega: 8-aastane Mati, 5-aastane Uko ja 4-kuune Ekke. «Selle kohta öeldakse, et ju siis isal on tulevikus rohkem abikäsi vaja kui emal. On nii?» küsib mees ja pöörab pilgu abikaasale. Jaatavat vastust ei järgne. Ega ka eitavat. Abikaasa Kairi naeratab malbelt ja kiigutab süles pisipoega.
Abikaasa Kairi töötab Tartu Ülikooli kliinikumis gastroenteroloogina ning sõitis enne noorima lapsega koju jäämist igal hommikul maalt linna tööle.
Põllule naisel tihti asja pole. See on peremehe rida, kuid naise pärusmaaks on erinevad katsetused köögis. «Margo kasvatab väga huvitavaid köögivilju ja mulle meeldib välja mõelda, mida nendest teha saab,» räägib ta.
Kairi ja Margo poegadel on kõigil omavanuste seas vähelevinud vanad Eesti nimed. «Tahtsime, et lapse nime ei oleks üldse või oleks võimalikult vähe antud vanuserühmas. Matiga läks väga hästi. Tutvusringkonnas ei ole ühtegi Matit selles vanusegrupis, kõik on vanemad. Ukosid juba mõned on ning Ekkega läks nii, teineteise teadmata panime sugulasega paarinädalase vahega lastele täpselt samad nimed,» jutustab Kairi Mansberg.
Kui uurida pereisalt, mil määral näeb ta poegades Erto talule järglasi, siis raputab mees kiirelt pead. «Ei, absoluutselt mitte. Mulle ei ole see üldse oluline, et pojast peaks saama talu peremees. Inimene on õnnelik, kui ta saab teha seda, mis talle meeldib. Mina ei pane neile mingit ootustekoormat peale,» räägib isa.
Pere ühiseks huviks on kõik, mis on alternatiivne. «Ka müstika,» täiendab Margo Mansberg. Pereema Kairi käis näiteks refleksioloogia kursustel. Margo Mansberg ise on õppinud homöopaatiat ning ravib lapsigi enne alternatiivsete terakestega, kui pöördub klassikaliste ravimite poole.
«Ma olen näinud, kuidas kõrges palavikus laps on pool tundi pärast homöopaatilise tera saamist rõõmus ja elav. See on parim tõestus, et asi toimib, aga see on keeruline kunst. Seal peab täpselt teadma, mida sa annad. Praegu mul ei ole väga palju aega homöopaatiaga tegeleda, aga pensionipõlves võiks see kindlasti minu suurem hobi olla,» leiab ta.
Kuigi Margo Mansberg on kriitiline suurtööstuste toodangu kvaliteedi suhtes, ei keela ta oma lastele midagi.
«Meil on samamoodi kartulikrõpsud laua peal, nad teavad, kuidas maitseb hamburger või hot dog ning nad mängivad videomänge – nad on tavalised lapsed. Ma olen seda meelt, et kõik lapseea «haigused» tuleb õigel ajal läbi põdeda, siis on tagajärjed palju valutumad. Suure keelamisega ei saavuta midagi,» kirjeldab mees enda kasvatuspõhimõtteid.
Siiski pooldab kolme poja isa vabadust alates kolmandast eluaastast, sest elu algusaastad on tema meelest kõige fundamentaalsemad. «Esimesed kolm aastat on aeg, kus mina vähemalt proovin, et kõik halb on keelatud, aga pärast seda võib kõike proovida. Ei tasu liialdada, aga ei pea ka keelama ja peitma.»
Margo Mansberg arutleb, et põllumeeste probleem seisneb sageli selles, et nad kurnavad oma füüsise ära, kuid vaimsus jääb unarusse. Linnainimestel on jällegi vastupidi – vaim on väsinud ning keha saab liiga vähe koormust. «Nii vaim kui füüsis peaksid tasakaalus olema,» lausub ta.
Erto talu peremees ise pakub vaimule trenni mõttetööga, kuidas saaks töid korraldada talus veelgi paremini ja efektiivsemalt, et saagid tuleksid head ning samas oleks ka muld n-ö elav ja viljakas.
Mõtlemiskoht
Margo Mansberg mõtiskleb tihtilugu selle üle, miks tehakse asju just nii, nagu neid tehakse. Näiteks on ta mures kaasaja piimafarmide pärast ning juhib tähelepanu sellele, kuivõrd üürikeseks jääb lüpsilehmade eluiga. «Suurfarmides püsib lehm lüpsikarjas keskmiselt alla kolme aasta ning 5-aastaselt, kui lehm saab tegelikult füsioloogiliselt täiskasvanuks, kõik tema luud ja lihased on välja arenenud ning ta on võrreldav 25-aastase inimesega, on ta juba nii ära kurnatud ja haige, et teda pole mõtet enam karjas hoida,» kõneleb Margo Mansberg. «Minu meelest on see palju suurem probleem ka loomakaitsjatele tegelemiseks kui mõni karusloomavabrik,» lisab ta.
Piima ja piimatooteid tarbib siiski ka Mansbergide pere, teisiti ei saa, kuid võimalusel eelistavad nad alati kohalike talupidajate toodangut või mahepiima.
Margo Mansberg nendib, et ühe noore talu üles ehitamine nõuab tohutult palju pingutust ja energiat, nii et tema tööpäevad venivad tihtilugu pimedatesse õhtutundidesse ning aega jääb alati puudu. Ometi on mees rahul, et vahetas loengute andmise talupidamise vastu. «Mul oleks ainult loenguid pidades vist lõpuks igav hakanud. See on ju nüüdisühiskonna häda, et inimesed igavlevad. Siis tulebki midagi muud teha,» räägib ta.
Aastaid koolitajana tegutsenud mees tähtsustab järjepidevat arengut nii elus laiemalt kui ka põllumajanduses. «Kokkuvõttes taandub kõik sellele, kuidas inimene õpib ja areneb ning kas tal on ambitsiooni teha midagi paremini või mitte. See on inimese isiklik areng,» tõdeb mees, kes armastab asju teha teisiti.
Margo Mansberg
Sündinud 14. IV 1970
Pere
abikaasa Kairi, pojad Mati (8a), Uko (5a) ja Ekke (4k)
Haridus
Eesti Põllumajandusülikool (praegu Eesti Maaülikool), veterinaaria eriala
Töö
OÜ Erto Talu juht, varem koolitaja ja lektor põllumajandusteemadel
Hobid/huvid
tugitoolisport ja mahepõllumajandus