Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2015/03/12/3864437t1h89e1.jpg)
Noel Gallagher’s High Flying Birds
«Chasing Yesterday»
Sour Mash Records Ltd
Hinne:4
Oasise kunagine frontman ja laulusepp Noel Gallagher andis oma uue bändiga Noel Gallagher’s High Flying Birds omanimelise debüüdi välja juba 2011. aastal, kuid huvitaval kombel ei jätnud see eriti püsivat jälge maha vaatamata sellele, et vupsas korraks Briti albumitabelis esikohale ja seda müüdi üle poole miljoni. «Chasing Yesterday» alustas kohe esikohalt ja tekitas pisikese muusikameediatormi.
Et kas siis on Oasis II? Kuidas võtta, mingis mõttes nagu isegi on. Muidugi ei ole see enam uljas ja pretensioonitu britpop, aga kindlasti on säilinud bravuuri, eepikat, ülevoolavust ja teatraalsust nii vokaalis kui kitarrikärinas. Alles on biitliteviited, kümnendi võrra hilisem glämmikuma ja kaheksakümnendate Manchesteri saund. Pea jäljetult on kadunud karvakraega nahktagis proletaarse päritoluga tänavamiljonäri arrogants või õieti on see pigem transformeerunud eneseirooniaks.
Nojah, see on muidugi eelkõige s e e Noel Gallagher ja võrdlemisi anonüümne bänd pluss viimases palas kaasa tegev Johnny Marr. Mitte et oleks mingid objektiivsed põhjused, miks see nii olema ei peaks, aga ikkagi on üllatav, kui hästi «Chasing Yesterday» kõlab.