/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
12 aastat tagasi avati riigiportaal eesti.ee, mille vajalikkusest sel ajal hästi aru ei saadud, kuna olemas oli ju kodaniku käsiraamat. Riigiportaali analüütik Tiina Rekand räägib, kuidas on kasutajad ja keskkond muutunud ning millised on edasised plaanid.
Miks hakati 2003. aastal riigiportaali tegema?
Varem oli riigikantseleil välja antud kodaniku käsiraamatut, kus saadi näpunäiteid, kuidas suhelda riigiga – mida teha, kui sünnib laps või on vaja mingit dokumenti vahetada. Probleem oli, et selleks ajaks kui raamat trükki läks, siis oli sealne info juba aegunud. Siis oli idee, et teeme lehekülje, kust saab infot vaadata õiguste ja kohustuste kohta ning see on värske. Sealt sai nõuandeid asjaajamiseks riigiasutustega.
Sisu haldas kaks inimest, üldse tegeles portaaliga kuus inimest. Toimetajad käisid Riigi Teatajas ja vaatasid, mis seadus on muutunud, et parandusi teha. Mingi hetk hakkasid inimesed toimetajatele ka ise kirjutama. Näiteks oli hispaanlane, kes kirjutas Hispaanias ühe pianisti elulugu. Ta teadis, et pianist käis nõukogude ajal Eestis esinemas, aga oli vaja teada, kus see pianist käis. Siis ta kirjutas eesti.ee toimetajale, kes läks ise Teaduste Akadeemiasse ja lappas läbi Rahva ja Noorte Hääled. Hispaanlane sai nii eluloo kokku.
Kas oli mõni riik, kelle pealt sai riigiportaali tegemist Eesti õppida?
Meie võtsime eeskujuks suomi.fi, kuid praeguseks oleme meie soomlastele eeskujuks.
Kas on mõni riik, kellelt veel täna saab eeskuju võtta?
Meil on küll koostöö teiste Euroopa riigiportaalidega, aga seni on teised ikka meid vaadanud. Viimati rääkisime Põhja-Iirimaaga. Nad imestasid, et inimesed saavad logida sisse ja teenuseid kasutada. Nende takistuseks on see, et pole ID-kaardi lahendust.
Miks ei ole teistes riikides elektroonilist ID-kaarti?
Põhjused on ühiskonniti erinevad. Ega kui Eestis poleks seda kohustuslikuks tehtud, siis me poleks praegu sellises seisus. Algus oli konarlik, aga riigiportaali kaudu hakati teenuseid lisama, inimesed nägid, et see on mugav.
Mida tähendas sel ajal e-teenuse mõiste, kas saate tuua näiteid esimestest e-teenustest?
E-teenus oli siis see, kui inimene sai näha, mis andmeid temast kuskil on. Ta ei saanud küll midagi muuta, aga kui oli viga, siis ta sai sellest teada anda. Näiteks sai vaadata, mis andmed on minust rahvastikuregistris, äriregistris ja hiljem juba ka haigekassas.
Mis on olnud see hitt e-teenus, mis on riigiportaali sisuliselt käima tõmmanud?
Aegade jooksul on see olnud vanemahüvitis, mida sai 2004. aastal hakata taotlema elektrooniliselt. Praeguseks ajaks on inimestele oluline see, et saab vaadata oma töövõimetuslehe infot. See on üks eelmise aasta populaarsemaid teenuseid.
Kuivõrd on takistuseks olnud inimeste hirmud või paranoia selles osas, et nende isikuandmed on internetis kättesaadavad?
Paranoia osas me tahaks, et kõik oleks läbipaistvam - et inimene näeks, kes ja kuidas on nende andmeid kasutanud ja vaadanud. Praegu saab inimene eesti.ee-s vaadata, et kes on tema andmeid vaadanud kodakondsus- ja migratsioonivaldkonna andmekogudest. See tähendab, et võimalus on vaadata, kes on mu ID-kaardi andmeid kontrollinud, kui olen pangas või notari juures käinud, või kas politsei on mu andmeid kontrollinud. Tahame tulevikus isikuandmete kasutamise läbipaistvamaks muuta, et inimene saaks tõepoolest kontrollida eesti.ee-s infot tema isikuandmete kasutamise kohta.
Esmaspäevases lehes kritiseeris E-Riigi Akadeemia asutaja Ivar Tallo, et e-riigi areng on toppama jäänud. Ta tõi näiteks välja ka eesti.ee, kus olevat raske midagi üles leida ja toiminguid teha.
Infot ja teenuseid on tõesti palju. Ainuüksi e-teenuseid on meil eesti.ee-s üle 800. Teeme kõik selleks, et oleks selgem ja mugavam olulist leida. Arendasime «minu asjad» vaate, mis on ühtne suur lehekülg, kuhu on toodud kokku erinevat informatsiooni erinevatest andmekogudest. Varem pidi käima portaalis ringi, et näha näiteks juhiloa andmeid, ID-kaardi andmeid, ravikindlustuse infot, aga nüüd see on ühes kohas koos. Sedasi oleme suurendanud kõigi teenuste kasutatavust.
Ka kritiseeris ta, et pole äppe, ehkki inimesed on üha mobiilsemad.
Hetkel äpi plaane ei ole, ei näe seda vajadust, sest riigiga asju ei pea inimene ajama iga päev. Võib-olla on see teema, mida peaks läbi mõtlema. Pigem me soovitame @eesti.ee aadressi enda meiliaadressile suunata. Kui riik annab teada, et juhiluba aegub, siis tuleb e-kiri ja ma saan selle info ka oma nutitelefonis kätte kui mul on oma @eesti.ee suunatud. Selleks ei pea tingimata laadima alla äppi.
Praegu saadetakse näiteks liiklusregistriga seotud teavitusi (juhiluba, ülevaatus, tervisetõend), kaitseväekohustuslased saavad meeldetuletusi näiteks arstliku komisjoni aja kohta, riigieksamite tulemused on võimalik saada meilile, sotsiaalkindlustusametil esitatud taotluse staatusest antakse teada, samuti e-tervisetõendi väljastamisest aga ka meeldetuletused relvadega seotud lubade aegumisest.
Miks jäetakse praegu aadress suunamata?
Teadmatusest. Inimesed ei tea, miks see vajalik on, samuti ei käi iga päev inimesed eesti.ee-s, sest see polegi leht, mida vaja iga päev külastada.
Kus näete, et e-riigi potentsiaal on veel kasutamata?
Omavalitsustel on väga palju kasutamata võimalusi, aga tehnilise lahenduse loomine nõuab suurt investeeringut. See on probleem, et need, kes sinna võiksid panustada, need ei suuda seda teha. Omavalitsused on väiksed, neil on võimalused piiratud. Eestis on digitaalsel kujul tuhat teenust, aga omavalitsused pakuvad kuni 3000 teenust. Neid on võimalik digitaalsesse kanalisse suunata vähemalt kaks korda rohkem.
Milline muudatus ootab riigiportaali külastajaid lähiajal?
Näiteks sellel aastal tuleb uuendus, et saab volitada teist kasutajat toiminguid tegema. Näiteks minu ema võib volitada, et mina saan tema eest retseptide infot vaadata. Samuti täiendame, et «minu asjad» vaates näeks korraga veelgi rohkem andmeid.