«Ma ei tea, millis(t)e komisjoni(de) kogemuse pinnalt selline suhteliselt tugevates toonides arvamus on pärit. Mulle meenutas see esmalt aega, kui ma ülikoolis õppejõud olin. Siis vahel lõõpisime, et küll oleks ülikoolis hea töötada, kui tudengeid ei oleks. Näib, et nii arvab riigikogu suhtes ka mõni seal töötav ametnik,» märkis riigikogu liige Rait Maruste, kommenteerides tänast Marika Kirchi riigikogu komisjonide tööd kritiseerivat arvamusartiklit.
Kriitikaga sisulise arutelu puudumise kohta komisjonides polnud Maruste nõus. «Riigikogus on kaks kohta, kus toimuvad sisulised arutelud - need on fraktsioonid, milles riigikogu ametnikud ei osale ja see osa on Kirchile ilmselt tundmatu, ja komisjonid. Ma ei tea varasemate põhiseaduskomisjonde koosolekute kohta, kuid viimase nelja aasta kohta ma ei saa küll kuidagi öelda, et seal arutelu ei toimu. Toimub, ja kohati vägagi teravalt ja sisuliselt ning korduvalt samal teemal,» märkis Maruste.
Maruste hinnangul ei mõjuta komisjonide istungite kinnisus parlamendiliikmete suhtumist. «Sel on hoopis teine eesmärk - tagada arutelude ja arvamuste vahetus ja vabadus - nii komisjoni liikmetele kui sinna kutsutud inimestele, kes muidu oleks ehk seotud oma ametkonna ametlike huvide ja seisukohtadega.»
Maruste märkis, et salvestis on vähemalt põhiseaduskomisjonis olnud pigem abivahendiks sekretäridele sisulise protokolli koostamisel. «Nad ei jõuaks muid mitmetunniseid koosolekuid kuidagi üles tähendada. Kogu nelja aasta jooksul kuulasime lindistust väljaspool seda eesmärki üle ühel korral, seda riigikontrolöri palvel! Keegi väljastpoolt seda huvi üles ei näidanud.»
Küll aga nõustus Maruste Kirchi tõdemusega, et kõik parlamendiliikmed ei satu neile sobivatesse komisjonidesse. «See on paratamatus, millest Kirch peaks teadlik olema. Me ei vali riigikokku inimesi vastavalt nende haridusele ja kogemusele kindlatesse komisjonidesse. Seega, tuleb leppida, et osades komisjonides on ka inimesi, kes ei ole valdkonna spetsialistid. Kuid mis ei tähenda, et neil ei pruugi olla head poliitilist ja tervemõistuslikku taipu. Kuid rahva armastus on äraarvamatu, ja võib juhtuda sedagi, et vale inimene satub valesse kohta.»
Suhtumine riigikogu ametnikesse sõltub põhiseaduskomisjoni esimehe sõnul asjaoludest ja inimestest, ka personalist. «Mina küsisin ametnikelt nõu mitmete tehniliste ja protseduuriliste asjade kohta, sisulistes asjades käisid aga ametnikud minult nõu ja seisukohta küsimas. Vahel arutasime ka lihtsalt laiemalt ja üldisemalt, miks ja mida ning kuidas mõnes asjas teha,» selgitas Maruste.
«Ma ei tea, võib olla oli minu komisjon kuidagi erilisem, kuid ma ei arva, et akadeemik Jaak Aaviksoo, endine justiitsminister Rein Lang, endine kaitseminister Urmas Reinsalu, kauaaegsed parlamendiliikmed Mart Nutt ja Andres Herkel või ka Peeo Aru või Väino Linde vajasid eraldi nõustamist,» lisas Maruste.
«Küll aga on probleem see, et komisjonid on selgelt alamehitatud tugipersonaliga. Kui ministeeriumites valmistatakse eelnõud ette pikki kuid paljude ametnike poolt, siis komisjonis peavad kaks nõunikku suutma kõike läbi lasta - nii komisjoni ja saadikute enda poolt algatatud kui ka mitmete ministeeriumite poolt ettevalmistatud eelnõusid, mis teinekord on väga mahukad ja ainelt keerulised. Selles osas on tasakaal selgelt balansist väljas täitevvõimu poole,» leidis riigikogu liige.
Riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakonna nõunik Marika Kirch kirjutas tänases Postimehes kriitilise arvamusloo, milles leidis, et parlamendiliikmed ei huvitu parlamendikomisjonide töö avalikustamisest, kuna paljudel neist pole lihtsalt ettevalmistust komisjoni töös sisuliselt osaleda. Lisaks suhtutakse riigikogu ametnikesse üldiselt kui teenindavasse personali, mitte kui nõuandjatesse.