Mis teeb eestlase õnnelikuks?

Mare Ainsaar
, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi vanemteadur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: freeimages.com

Inimeste õnn ja rahulolu on tänapäeval järjest paremini mõõdetav ning arvukad uuringud tegelevad selle väljaselgitamisega. Ka mitmed riigid ja poliitikud peavad õnne ja eluga rahulolu ihaldusväärseks eesmärgiks. 

Seega on igati asjakohane küsida, kust õnn tuleb ja miks mõned rahvad on õnnelikumad kui teised. Tuginedes Euroopa Sotsiaaluuringu andmetele, on võimalik reastada riigid õnnelikkuse taseme järgi. Taanlased on maailma kõige õnnelikum rahvas, ja seda juba aastakümneid. Kuid miks taanlane on õnnelikum kui eestlane? Järgnevalt püüame vastata küsimusele kaasates sealjuures võrdlusesse kaks Eesti naaberriiki – Venemaa ja Rootsi.

Palju keskmist rahulolu

Esmane analüüs näitab, et eestimaalase õnn on tasapisi, kuid heitlikult aastakümnetega kasvanud, aga jääb taanlase keskmisest näitajast kaugele maha. Venemaalased on veelgi õnnetumad kui eestlased ja rootslased pigem taanlaste sarnased. Veelgi õpetlikum on vaadata, kuidas on õnn ühiskonnas inimeste vahel jaotunud. Eesti ja Venemaa on tüüpilised keskmise rahuloluga riigid, kus inimesed ei julge või ei saa liiga õnnelikud olla ning eluga rahulolu on ühiskonnas jaotunud nii, et palju on neid, kes ei pea ennast õnnelikuks ega õnnetuks, kuid on ka üks seltskond inimesi, kes peab ennast keskmisest natuke õnnelikumaks. Samas on nendes riikides äärmiselt õnnelikke või õnnetuid vähe. Seevastu kõrge rahuloluga riikides, Taanis ja Rootsis, ei kardeta õnnelik olla ja enamik inimesi hindab oma õnnelikkust 10-punktisel skaalal vahemikku 7,5–10 punkti. Nii väidab 85% Taani elanikest, et nende eluga rahulolu jääb vahemikku 7,5–10 punkti, Rootsis on niisuguseid inimesi 50%, Eestis 33% ja Venemaal 23%.

Ka see, mis eristab õnnelikke õnnetutest, on riigiti erinev. Taanis on õnneks vaja kõige enam tervist ja sissetulekut ja neil, kellel seda napib, kipub olema ka vähem õnne. Natuke vähemtähtsad on Taani elanike õnne jaoks enda koha tunnetamine ühiskonnas, usk demokraatiasse ja teiste inimeste usaldamine. Ka partneri olemasolu on tähtis õnne allikas. Rootsi elanike eluga rahulolu valem on väga sarnane Taani valemiga.

Eesti inimese õnne alustaladeks on kolm asjaolu: enda koha tunnetamine ühiskonna hierarhias, sissetulek ja rahulolu demokraatiaga. Seega: kui Eesti elanik peab oma sissetulekut teistest paremaks, usub, et ta on ühiskonnas hinnatud (rahast sõltumata), või usub, et Eestis demokraatia töötab, on suure tõenäosusega tegemist ka õnneliku inimesega. Üllatuslikult ei tee partneriga koos elamine Eesti inimesi õnnelikumaks, samas kui laste olemasolu jällegi suurendab õnne tunnet. Muidugi mõjutavad õnne ka tervis ja veel mõned asjaolud, kuid nende mõju on juba keerulisem.

Rahata on raske õnnelik olla

Venemaal on kõige olulisemaks eluga rahulolu allikaks usk demokraatiasse. Need, kes usuvad demokraatia toimimisse riigis, on ka oma eluga rahul ja need, kes seda ei usu, pole eluga rahul. Mõnevõrra vähem tähtsad, kuid siiski olulised heaolu mõjutajad on raha ja tervis. 

Seega: tulles tagasi igipõlise küsimuse juurde, kas raha teeb inimese õnnelikuks, annab uuring vastuse, et kuigi raha ei ole alati kõige tähtsam, on ilma rahata siiski keeruline õnnelik olla. Mitte üheski riigis ei piisa ainult rahast, et suurendada inimeste õnne, kuigi ta on üks paljudest teguritest. Kõigis riikides on oluline ka tervis, usaldus, usk demokraatiasse ja head sotsiaalsed suhted, inimese enda koha tunnetus ühiskonnas. Need komponendid võivad olla segatud erinevates doosides, aga need on kõikjal hea elu alustalad. Suurendades usaldust, sotsiaalseid kontakte, inimeste eneseusku, parandades tervist ja usku demokraatiasse, majanduslikku kindlust, suureneb ka eluga rahulolu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles