Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2015/04/24/3997215t1hd275.jpg)
Lauljast, laulukirjutajast ja pianistist Ingrid Lukasest räägitakse praegu meie kultuurimeedias üksjagu, ta on sündmus, ta on intrigeeriv karakter. Uus plaat on väljas, esinemine Jazzkaarel, minituur mööda Eestit. Areenis tegi Siim Nestor kaaneloo, Eesti Päevalehes intervjueeris Mart Niineste. Niineste veel postitas Facebooki, kuidas keegi muusikamees olla «Terevisioonis» lehti kommenteerinud, Niineste Ingrid Lukase lugu näinud ja öelnud, et kui Niineste ei tee, siis keegi ei tee. Nii et Ingrid Lukast võib kogeda kui spetsiaalset, esoteerilist ja habrast, millest iga töll aru ei saa.
Juba ammu Šveitsis elav ja seal ka hea muusikahariduse saanud Lukas on tulnud jälle koju käima, kuid ta ei ole kodukäija selles vanas ja hirmsas, vaid pigem mõnes moodsas ja helges tähenduses, new age’i puhtuse tähenduses, heas ja mitte painavas. Ingrid Lukase maailm on selline, kus toimetavad haldjad ja ükssarvikud, kus pisaratest saab meri (need pisarad tunduvad ilusad kui new age’i kristallid), kus loomingu läbi on võimalik terveneda. See on spontaansuse maailm. See on paremaks ja puhtamaks saamise maailm. See on kohtumine taevaga. See on alasti hääle maailm.
Tema kolmanda plaadiga «Demimonde» kohtumine osutus keerulisemaks, kui arvasin. See on selline «meeldib – ei meeldi»-mäng ja mu sellises jutus sisaldub kompliment. Võib-olla on «Demomonde» lõks inimesele, kes on võtnud nõuks sellest ka kirjutada. Võib-olla tahabki ta olla puhta tunnetuse keel, mis vaatab igasugustele püüetele sõnastada natuke kui alaväärtuslikele ja üleliigsetele. Mida rohkem sa seda püüad sõnastada, seda kaugemale sinust läheb see plaat. Või noh, mis sinust, ikka minust, allakirjutanust.
Ingrid Lukas määratleb intervjuus Siim Nestorile seda «Demimonde’i» kui mingisugust neutraalset vabaduse ruumi. Võib-olla pool-ilma. Igal juhul mitte siit-ilma. Teame samas ka, et sõnaga demi-monde tähistati prantsuse keeles kurtisaane. Selline 19. sajandi balzaclik mekk on ka sõnal juures. Võrreldes Lukase varasema loominguga ongi Demimonde kehalisem ja ehk tehnoloogilisem. Ja lugudes nagu näiteks «Tear Out» (minu lemmik siin) pigem sellise friiki ja tehnoidse r’n’b-touch’iga. Kui selliseid lugusid plaadil ainult rohkem oleks.
Küll on aga sedasorti natuke Kate Bush, natuke Radiohead, natuke Björk, natuke Ingrid Lukas, natuke keegi veel foon liiga domineeriv. «Demimonde’i» kuulates peaks vist inimene suutma minna lasta, vabaneda sisemistest kammitsatest, tunda neutraalset ja isetut vabaduse ruumi, seda demimonde’i. Minul see päris lõpuni ei õnnestunud.