Läinud nädala kolmapäev. Hämaras, umbes elutoa mõõtu ruumis Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA) neljandal korrusel on õhk pingest tiine nagu juuliõhtul enne äikest. Kuvaritest voogav hele valgus joonistab laua taha 15 tumedat siluetti. Ma ei tohiks neid näha. See on Eesti kübereriüksus ja nad on sõjas.
Eestlased kaitsevad neil minuteil umbes Hispaania-suuruse fiktiivse NATO riigi Berylia arvutivõrke. Legendi järgi Gröönimaa külje all asuv maa on alliansi üks olulisemaid droonitootjaid. Äsja on kärgatanud plahvatus droonijuhtimiskeskuses ja luureandmed räägivad, et lõhkepea saatis teele vaenulik naaber Crimsonia.
Järgneb küberrünnakute laviin, mille eesmärk on üle võtta mitte ainult kodulehed ja õhus olevad droonid, vaid lülitada välja e-teenused ja Berylia põlvili suruda.
Ei, see pole lihtsalt patsiga poiste tšempionaat. NATO küberüksus registreerib alliansi suunal iga päev umbes 2 miljonit kahtlast kübertegevust, millest 10 nõuavad küberkaitsjate sekkumist. Eesti kaitseväge tabavad samasugused katsed 10-15 korda päevas.
Alliansi valusaim kogemus pärineb 2007. aasta aprillist, kui Pronksööle järgnenud kahel nädalal sattus Eesti massiivse koguse DDoS-rünnakute ehk maakeeli ülekoormamise alla. Kui aga ründaja võtaks ette kogu tänapäevase arsenali, poleks kaalul mitte enam netikasutajate ebamugavus, vaid inimelud.