Eestlanna võtab Sitsiilias põgenikke vastu: nende esimene emotsioon on hämming ellujäämise üle

Anastassia Voronaja on ainus eestlane, kellele äsja merelt saabunud põgenikud Sitsiilias oma lood räägivad.

Päike on Siracusa vanalinna kuumaks kütnud. Ainsaks lohutuseks on türkiissinine meri, mille ligi hoiavad nii kohalikud vanamehed, kes oleks justkui Ristiisa filmist siia turistidele näitamiseks kutsutud, kui ka kübarate, päikeseprillide ja kaameratega vehkivad turistid. Hooaeg on siin Sitsiilia idarannikul asuvas linnas alanud.

FOTO: Marian Männi / Postimees

Siracusa linn Sitsiilia idarannikul on üks piirkonna turismimagneteid.

FOTO: Marian Männi / Postimees

Valge katusega paat põriseb mööda ja jätab valge juti keset liikumatut vett. Paat on pungil kilkavatest puhkajatest. Paremat kohta lõõgastuseks oleks raske soovida.

Hooaeg on alanud ka Eesti politsei- ja piirivalveametniku jaoks, kes töötab samas linnas. Inimesed, kellega tema suhtleb, saabusid siia samuti paadil, aga mitte kilgates.

Anastassia Voronaja on Sitsiilias Frontexi missioonil. Selle Euroopa piirivalveagentuuri kaudu saadetakse Euroopa Liidu piirivalvajaid erinevatesse riikidesse. Sõltub, kus parajasti abi vaja on. Näiteks Bulgaarias on hetkel kuus eestlast. Sitsiilias vaid Anastassia.

Tema ülesanne on rääkida põgenikega, kes on äsja üle Vahemere Euroopasse saabunud. Tihti päevi söömata, joomata ja magamata migrantide jaoks on eestlanna üks esimesi eurooplasi, kellega nad vabalt rääkida saavad. Mõned neist ei suuda sõnagi poetada. Teised aga räägivad tunde. «Nad tahavad oma loo ära rääkida,» ütles Anastassia. «Neil on raske seda kõike enda sees hoida. Kuulan nad ära ja võibolla saan kuidagi nende tuju tõsta.»

Paljud kõnnivad kõrbes nädalaid või isegi kuid või töötavad Liibüas aastaid, et veneruletliku paadisõidu jaoks raha kokku saada. Üks «pilet» Euroopasse maksab keskmiselt 1500 dollarit. Neid lugusid kuulabki Anastassia, üks viiest Frontexi töötajatest selles keskuses.

Peale psühholoogi rolli on neil ka teine ülesanne - informatsiooni kogumine smuugeldajate tabamiseks. Seetõttu ei uuri Frontexi töötajad põgenikelt, kuhu nad Sitsiiliast edasi plaanivad minna.

Tööd on palju. Kuigi keskus asub ühes Sitsiilia ilusaimas linnas, ei ole Anastassia selle kuu aja jooksul, mille ta Sitsiilias veetnud on, eriti välja saanud.

Ajakirjanikke keskusesse ei lasta. Kui proovin maja ees kaamera välja võtta, tulevad mind kullipilgul jälginud carabinieri'd ehk militaarpolitseinikud jooksuga keelama. Ütlen, et ei plaani hoovis pilti teha, nagu kokkulepe oli. Sellest neile ei piisa. Pean kaamera kotipõhja suruma.

FOTO: Marian Männi / Postimees

Põgenikekeskus Sitsiilias, Siracusas, kuhu migrandid esimesena tuuakse ja kus töötab Eesti ametnik Anastassia Voronaja. Fotod:

FOTO: Marian Männi / Postimees

Keskus meenutab veidi Nõukogude Liidu ajal ehitatud u-kujulist keskkooli. Ainult et noored mehed, kes hoovi peal istuvad, kannavad kõik tumedaid dresse ja valgeid kummist Crocs-susse. On näha, et nad teavad, mida tähendab nälg. Üks mees peseb välikraanis ülakeha. Neli krohvivad kivist parkettpõrandat.

Aga miski hakkab kohe keskuse hoovis silma. Kõik elanikud on ülevoolavas tujus. Nagu nad oleksid igaüks loteriipiletiga võitnud. Vaid kaks nädalat tagasi uppus üle 700 põgeniku täpselt sama teekonda läbides.

Anastassia sõnul ongi seetõttu põgenike esimene emotsioon hämming, sest nad teavad, kui ohtlik oli läbitud tee. «Nad on õnnelikud, kuigi väsinud ja palju üle elanud.»

Kuula videointervjuust üleval, milliseid lugusid põgenikud Anastassiale räägivad.

Tagasi üles