Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/05/14/4064731t1hfa7a.jpg)
Eesti noored mehed kardavad liiga palju, leiab rahvusringhäälingu spordikommentaator Alvar Tiisler (21), kes ei häbene tunnistada, et pelgas ka ise püssi alla minekut. See, et terve aasta oma elust tuleb veeta kusagil kaevikus või marssides, tundus sulaselge ajaraiskamisena. Neli kuud ajateenistuses on tema meelt muutnud. Isegi mitu aastat igatsetud võimalustest laulda suurtel kontserdilavadel solistina pole ta pidanud loobuma, kusjuures neid pakkumisi tehakse talle just nüüd.
Oled raadios öelnud, et ega sa väga ei kippunud kaitseväkke. Miks sa siis nüüd, kui keskkooli lõpust on möödas mitu aastat, otsustasid ikkagi ajateenistusse minna?
Mulle tuli esimene kutse alles eelmisel kevadel. Gümnaasiumi ajal ei tahtnud ma kaitseväkke minna, mul ei ole palju sõpru, kes oleksid seal käinud, ja sellepärast polnud mul ka erilisi teadmisi, mis seal tegelikult toimub.
See on Eestis väga tavaline, et noormehed ei taha kaitseväkke minna. Miks sina ei tahtnud?
Paratamatult on elus igasuguseid muid asju ka teha. Ma sain keskkooli lõpetamise järel päris hea töö, seal on vaja end tõestada, ülikool oleks vaja lõpetada. Töös ma vaatan juba kaugemale, tahaksin mõnda aega töötada välismaal. Eestlasena on välismaal spordiajakirjanikuna sisuliselt võimatu töötada, küll aga saab tõenäoliselt tegutseda n-ö spordi bürokraatia poolel, ja selles osas ma olen tööd ka teinud. Aga eks näis, ma andsin lubaduse, et Rio de Janeiro olümpia lõpuni aastal 2016 olen kindlalt teles.
Kui sulle kevadel esimene kutse tuli, kas taotlesid ka ajapikendust?
Kutse tuli kevadel, aga arstlik komisjon oli alles augustis. Mäletan, et seal oli hästi palju mehi, ma olin 15., kes sai löögile, ja esimene, kes sai välja. Sel hetkel ma enam ei tahtnud hakata rääkima, et oi, mul on kuskilt väga valus, vabandust, aga ma ei saa ikka tulla. Oma tööd arvestades pean mingil määral eeskujuks olema, nii et ma ei pidanud õigeks hakata simuleerima.
Aga need kõrvale hiilimise mõtted ju käisid sul peast läbi?
Kindlasti käisid, sest 11 kuud on maru pikk aeg. Ma pean arvestama, et olen siin terve aasta. Nüüd, kui olen neli kuud ära olnud, on mul väga hea meel, et siia tulin. Päriselt. Ma arvan, et see on ühe noore mehe elus väga loogiline samm, tuleks ikka ära käia.
Milleks see vajalik on?
Esimesed kolm kuud näitasid selle väga hästi ära. Sa saad väga tugeva distsipliini, sa oskad kaaslastega arvestada, sa ei vingu millegi pärast. Kui sul on metsas miinus 15 ja lund sajab, riided on märjad, siis nii see on ja sa ei hakka virisema. Teised ka ei virise. Sa oled olukorrast üle, igal olukorral on alati mingi lahendus, peab olema, kaitseväes pole teisiti võimalik. Sa lihtsalt leiad selle. Need on elus olulised asjad, mida saab kaasa võtta. Samamoodi puhtuse hoidmine ja koristamine, mida me alguses saime teha kõriauguni.
Kui hea sinu füüsiline vorm kaitseväkke tulles oli? Kas sa ise olid füüsiliselt valmis siia tulema või oli koormus, mis siin peale pandi, selline, mida sa ei oodanud?
Ma olin väga nigelas füüsilises vormis, sest mul lihtsalt ei jätku aega, et minna õhtuti või hommikuti jooksma jne. Kui sa töötad mõni nädal 60 tundi, ei jää ju selleks aega. Alguses tehti katsed, ma olin tulemuste poolest rühma viimaste seas. Sõduri baaskursuse lõpus tehtud katsete järgi olin kolm korda paremas vormis kui siia tulles. Ma olen 15 kilo alla võtnud. Nüüd tehti uuesti katsed ja mu tulemused on algusega võrreldes paranenud 140 punkti, mis on kõva tulemus, arvestades, et maksimum on 300.
Said sa valida, kuhu aega teenima lähed?
Mulle anti valida, kas Tallinna vahipataljoni, Tapale või Võrru.
Miks sa tahtsid Tallinna jääda?
Ma ei tahtnud Tallinnast ära minna, sest mul on nii palju muid tegemisi. Ma ei kujuta praegu ette, et käiksin Võrust iga reede kolm ja poolt tundi koju ja pühapäeval tagasi.
Aga teised ju käivad?
Las nad käivad.
See jätab sinus memmepoja mulje, et ma tahan kümne minutiga koju saada.
Arvestades seda, et ma lähen reedeti ära ja olen nüüd mõned nädalavahetused käinud teles tööd tegemas, on mul väga mugav, et ma olen 20 minutiga tööl. Saan endale natuke taskuraha teenida.
Aga kulusid ei tohiks sul ju siin olla?
Siin ei ole, aga muid kulusid on.
Kas sul on pangalaen ja autoliising?
Mitte nii hull, aga kulusid ikka on, ja arvestades seda, et sõduritoetus on 100 eurot, tuleb kuidagi ära elada.
Kas see, et sinust sai näidisajateenija, kes otse-eetrist saadetakse pidulikult püssi alla ja iga nädal esineb raadios, oli sinu idee või tuli kaitseväe poolt?
Mina ei ole kordagi üritanud puššida, et olen kaitseväes ja olen nii lahe.
Oled sa sellele vastu sõdinud?
Ei ole, sest minu arvates on see mõlemat pidi kasulik. See on kindlasti kasulik kaitseväele, sest ma loon positiivset kuvandit ajateenistusest. Olen seda teinud siiralt. Ei ole nii, et tegelikult mõtlen hoopis teisiti, kui räägin. Aga initsiatiiv on tulnud mujalt.
Kuidas kaasteenijad su siin vastu võtsid – pärast viimast jalgpalli MMi said sa ju tuntuks kui noor emotsionaalne jalgpallikommentaator?
Selge on see, et inimesed siin teavad, kes ma olen. Eks mind tunti ära ja sellest oli ka juttu, aga ma pigem ei taha sellest rääkida. See aasta on hea ka selles suhtes, et ma tunnen end lihtsa valge inimesena, kelle puhul pole oluline, mis ta teeb ja kus ta teeb. Seda poolt ma naudin. Mul ei ole siin pingeid, kohustusi, minu eest tehakse kõik ette ja taha ära. Mulle antakse käsk ja mina täidan seda.
Aga mingit võõrsitust sa ei märganud, et oled siin teistest vanem?
Ei, ma olen siin keskmisest noorem, enamik on kõrgkooli või mõne rakenduskõrgkooli lõpetanud.
Olete te omavahel rääkinud, et kas nii hilja kaitseväkke tulla on hea mõte või tasuks seda pigem teha kohe pärast keskkooli?
Kindlasti on mõistlik tulla kohe pärast keskkooli, kui sul ei ole kohustusi. Mõni aasta hiljem on sul juba autoliising, pangalaenud ja sa saad 100 eurot toetust. Mille eest sa neid maksad? Ma arvan, et see mure on päris tõsine. Mina tean, et pank pole kohustatud andma maksepuhkust, aga see on üks koht, mille peale riik võiks rohkem mõelda. Esiteks tagada ajateenijatele tingimused, et nad saaks siin pingevabalt olla, ja teiseks see, et riik võiks tekitada suuremat huvi selle asja vastu. Ajateenistus on auasi, aga tuleks rohkem motiveerida inimesi siia tulema. See, et vaid 30 protsenti tuleb ajateenistusse ja 70 ei tule, on piinlik. Eriti arvestades seda, et kui sul siin saadud väljaõpet ei ole, siis on väga lihtne mingis konfliktiolukorras, sõjasituatsioonis lihtsalt kuul rindu saada.
Kui palju te räägite sellest, et olete ajateenistuses ajal, kui reaalne sõda on Eestile lähemal kui varem?
Sellest ei ole juttu olnud. Aga ei ole ka juttu olnud vaenlasest, sest kui meil on väljaõpe, siis räägitakse vastasest. Ei räägita kindlate riikide strateegiast, kuidas nad sõda peavad.
Siin ei ole ainult eesti keelt kõnelevad ajateenijad. Üks vene rahvusest kaitseväelane on öelnud, et on venekeelsed ja venemeelsed ajateenijad ning venekeelsed ja eestimeelsed ajateenijad. Kuidas teil see suhe on?
See on raske teema, kus on raske piiri tõmmata. Sõduri baaskursuse ajal oli minu toas näiteks üks mees Tartust ja teine Narvast, kes igapäevaelus ei tegele kõige paremate asjadega. Sotsiaalselt hästi huvitavad taustaga inimesed. Oli põnev rääkida asjadest, mille kohta ma ei osanud ettegi kujutada, et need on ka olemas. Ma ei tea ju, kes mida tegelikult mõtleb, kelle poolt ta on. Ütlen ausalt, ma ei ole sellest ka väga rääkinud, sest lihtsam on mitte rääkida ja mitte hakata pingeid tekitama.
On sul olnud hetki, kui oled mõelnud, et riik on meid siin kokku pannud, aga rindel ma vist ei tahaks tema kõrval olla?
Mis te arvate, kas mul on see mõte olnud? (Paus.) Kindlasti on siin kaaslasi, ükskõik, kas eesti- või venekeelseid, kellega sa tunned end paremini ja kellega halvemini. Iga inimese väljaõppe tase tuleb erineva kiirusega ja kindel on see, et siin on mehi, kellega sa kohe läheksid, sest saad nende peale kindel olla. Sul on see jagu, 10–11 meest, ülivinged vennad, lähme aga, paneme sõda. Kindlasti on ka neid, kellega ei taha, sest tunned, et ta pole päris sellel tasemel. Eriti nüüd, nooremallohvitseride kursusel, kus me peame hästi palju ise strateegiaid, plaane välja mõtlema, ise looma kavandi, milline meie rünnak välja näeb. Ma ei ütle, et see mulle väga meeldib või et ma tunneksin selle vastu suurt kirge, aga omandan selle kiiresti, eriti juhtimise poole, samas mõni teine ei võta seda nii kiiresti vastu. Aga meil on 11 kuud aega seda lihvida, neli on alles läbi. Ma arvan, et kui me siit minema lähme, oleme kõik heal tasemel.
Kui palju on see tekitanud probleeme, et sa oled teatud määral eelistatud seisundis – saad käia telemajas tööd tegemas, käid Riias solistina oratooriumi laulmas? Ma kujutan ette, et teisi ajateenijaid ei lasta nii kergesti välja.
Ma ei ütleks niiviisi, sest meil kõigil on võimalus midagi teha ja kaitsevägi toetab igasuguseid professionaalseid ja poolprofessionaalseid hobisid väga hea meelega, kui need toimuvad õppetöövälisel ajal ja on mingil määral põhjendatud. Kui see on su igapäevaelu lahutamatu osa, siis seda ei hakata jõuga ära võtma.
Isegi mitte seda, et sa käid pühapäeviti uudiseid lugemas.
Ma uudiseid ei loe, see oli kokkulepe. Kindlasti ma teenistuse ajal näoga eetrisse ei lähe, aga olen mingeid väga väikseid asju teinud. Kui sul on mingil põhjusel saada linnaluba, siis seda kaitsevägi sult ära ei võta. See on jälle midagi, mida väga kardetakse. Ma olen selle nelja kuuga muutunud hästi kriitiliseks selles suhtes, et siia ei tulda. Eriti arvestades, et ma ise mõtlesin samamoodi. Arvatakse, et vabadus võetakse ära või et siin on hästi raske, pumpad end sodiks, aga sellist asja ei ole. Räägi inimestega ja kõik on võimalik. Ajateenistusse tulemist ei tasu karta.
Aga midagi pidi siin olema, mis oli sulle tõsine eneseületamine, milleks sa ei olnud valmis.
Ei olnud sellist asja absoluutselt, sest ma ei teadnud, mis siin toimub. Siin ei ole midagi karta. Ok, distsipliin vajab harjumist, see, et sul on kapp ilusti korras, et voodi on tehtud ja särgil ei ole kortsu, see nõuab harjumist, aga see ei ole raske.
Ma ei usu, et noorte lõpurännak või stressinädal olid lihtsalt lahe meelelahutus.
Ei, mitte meelelahutus, aga neid tuleb võtta kui väljakutset. Et me seal metsas roomasime, öösel üleval olime ja kell kolm pidime kirjalikku testi tegema, see ei olnud meeldiv. Aga sellel stressinädalal on mingi eesmärk – et pühapäeva õhtul alustades oleksid reede õhtuks konditsioonis, mis vastab sõjas olemisele. See on selleks, et sa tajuksid ära hetke, mil sa oled täiesti väsinud, aga pead oma ülesande ära täitma. See ei ole selleks, et kedagi niisama rappida, see on eesmärgistatud tegevus.
Raadio sõduripäevikus rääkisid uhkusega sellest, et sina tegid lõpurännaku läbi, aga oli ka neid, kes katkestasid.
Rännak oli üle ootuste pikk, 63 km, tavaliselt see nii pikk ei ole. Kestis 23 tundi, oli meeletu katsumus ja finišisse jõudes oli väga nigel olla. Me ei teinud seal sisuliselt ühtegi peatust, lihtsalt 23 tundi tuimalt lähed, aga tuleb võtta katsumusena.
Mispärast siis teised välja langesid – neid oli ju üksjagu?
See sõltub eelkõige vaimsest ettevalmistusest. Meile räägiti, et rännaku puhul sõltub 80 protsenti peast ja 20 füüsilisest vormist. Mingi hetk ongi raske, aga siis hakkad minema ja lihtsalt lähed. Ma lõpus ka ei jõudnud üle 800 m järjest minna ja siis puhkasin viis minutit.
Tuli see sulle endale üllatusena, et sa alla ei andnud?
Ei, sest ma olen harjunud selliseid lollusi tegema. Olen neli korda Tartu maratoni läbi sõitnud, mis on ka 63 km. Ma tean, mida selline rõve pingutus tähendab, oskasin end selleks ette valmistada. Ettevalmistus määrab tegelikult väga palju.
Kui palju on kaitseväes olemine muutnud sinu suhtumist maailma ja riiki?
Väljaõpe on ülitähtis, sest kui räägitakse sõjaseisukorrast, mõtlevad paljud, et ma lähen Rootsi ära. Aga keegi ei mõtle sellele, et tõenäoliselt ühtegi laeva sinna ei lähe. Kui paadiga hakkad minema, siis tänapäeva kaitsesüsteemides on kõige olulisem koht õhk, sealt tuleb lennuk, viskab sulle meetrise täpsusega pommi peale ja kõik. Ei mõelda laiemalt, et mida ma siis teen, kui tekibki raske hetk, et meil ei olegi inimesi, kes selle riigi eest seisavad. 70 protsenti meestest tiksub kodus, vaatab telekat, ja ülejäänud peavad neid kaitsma. Sellele ei mõelda, et sisuliselt sul ei ole sõjaseisukorras siit väljapääsu, sest meri ja õhk pannakse kinni. See väljaõpe ongi selle jaoks, et suudaksime kaitsta ennast ja riiki.
Kas sa ise ei ole mõelnud sellele, et jääkski kaitseväkke?
Kui ma siin novembris lõpetan, siis kindlasti tahan sellest maailmas välja saada. Mulle on teised huvid olulisemad, aga kui tulevad reservõppekogunemised, siis olen kahe käega poolt ja teeme.
Kaitsevägi on omamoodi aja mahavõtmise koht. Kas sul seda mõtet pole tulnud, et äkki peaks elus kannapöörde tegema, kuigi suurel laval laulda on väga tore ja spordiuudiseid on ka vahva teha?
Kindlasti mitte. Ma tean, et tahan töötada spordi juures. Tõenäoliselt professionaalset lauljat minust enam ei saa, sest mul on nii palju muid tegemisi. See nõuab päevast päeva meeletult pingutamist, tundide kaupa.
See kõlab, nagu oleks spordiajakirjaniku töö lihtne, lähed kohale ja lihtsalt räägid.
Ei, absoluutselt mitte. Spordiajakirjaniku töö nõuab meeletult ettevalmistamist, nagu laulminegi. Ma teen aastas kolm-neli projekti, võtan end selleks ajaks kokku, valmistan pikalt ette ja siis teen kontserdi, aga mitte alati solistina, vaid heal tasemel kooris lauldes. See on minu jaoks ka normaalne tegevus. Aga ma näen end kindlasti spordi juures, kas ajakirjanikuna või asjaajana.
Kui palju sa siin «Aktuaalset kaamerat» saad vaadata?
Igal õhtul, aga spordiuudiseid ma ei näe, sest AKd näeme 15 minutit.
Nii et sa ei tea, kuidas sinu asemel tööle võetud ajakirjanikud hakkama saavad?
Ma olen seda näinud, sest nädalavahetused on vabad.
Kumb sulle rohkem meeldib, kas Aet Süvari või Andrus Nilk?
(Naerdes.) Ma ei hakka siin oma kolleegide kohta mitte midagi ütlema, sest tahaksin detsembris tööle tagasi saada.
Aga on sul tekkinud mõnikord neid vaadates tunne, et pagan, ma oleksin ise sel hetkel tahtnud tööl olla?
Jaa. Sel aastal jääb mul hinge kriipima see, et ma ei saa sügisel teha korvpalli EMi. Viimased kolm aastat olen korvpallikoondisega tiirutanud mööda Euroopat, ja nüüd, kui koondis on lõpuks jõudnud EM-turniirile, ei saa ma selles tsüklis kaasa lüüa. See oleks kolm kuud elu parimat aega, aga mina olen siin, see teeb mind tigedaks. Mõtlesin arstlikus komisjonis isegi, et äkki tuleks 2015. aasta oktoobris, et saaks korvpalli EMi ära teha. Aga mingi mõte mul oli, et äkki ma tahaksin kaitseväes saada kellekski enamaks kui reameheks, ja mõtlesin, et äkki 2017. aastal juhtub see uuesti.
Kas sul pole olnud kellegagi koos spordiuudiseid vaadates tahtmist öelda, et vaata, sealt läks nüüd küll valesti, oleks pidanud teisiti tegema?
Alati on, ükskõik kelle lugusid vaadates, ka enda omi. Ma teeksin paljusid asju teisiti. Ma olen ise seda kogenud, et eetrisse on läinud täielik jama, sest ei ole aega olnud, võte on lõppenud 40 minutit enne saadet, aga inimene teleri ees ei saa sellest aru. Ta imestab, et see oli nii nigel, vaid üks intervjuu. Aga mina tean, et hea, et sedagi jõudis. ERRi sporditoimetusega on see asi, et lihtne on kritiseerida, aga tegelikult ei saada aru, miks nii on ja miks mõnda asja eetris ei ole.
Sul ei kripelda, et nüüd, kui sind ei ole, hakati tegema pikemat spordisaadet?
Ei, ma ütlen ausalt, ma ei ole selle formaadi austaja.
Aga mis on need asjad, mis sul siin olles kripeldavad?
On projekte, millest ma olen pidanud loobuma, nii töö koha pealt kui ka laulmises. Mul oli kaks aastat tagasi periood, kui ei olnud ühtegi esinemist. Tegin Estonias paar korda aastas etendusi ja kõik, kontserdilavadel mitte midagi. Aga siis hakkas pakkumisi tulema ja nüüd on neid nii palju, et mõnest tuleb loobuda, sest ma ei jõua siin nendega tegelda. Aga kui laiemalt vaadata, siis aasta on pikk aeg, aga mul on veel pool aastat jäänud ja see ei tundugi enam nii pikk aeg. Kui tagasi mõelda, et mida ma muidu selle nelja kuuga oleksin teinud – võib-olla polekski midagi erilist teinud.
See ei tee sulle tuska, kui sulle rivistusel öeldakse, et laulge veidi vaiksemalt, te laulate liiga hästi? Seda on sul ju siin ette tulnud.
Seda on olnud paar korda, aga õnneks korda viis on jälle kiidetud, et väga hea.
Millest see sõltub?
See sõltub sellest, kes pataljoni rivistust läbi viib.
Kas sa kostad siis tõesti nii palju teistest üle või on teiste viisipidamine nii palju kehvem?
Tõenäoliselt ma kostan teistest üle ja pean viisi ka veidi paremini kui enamik mehi. Sellest ikka tuleb juttu, et miks sa nii kõvasti laulad. Tahan lihtsalt.
Kuidas teistel viisipidamisega lood on, kas nad on usinad laulupeol käijad?
Ei, ma ei usu. Siin on ikka keskmine eesti mees.
Kas keskmine eesti mees teab hümni sõnu peast?
Teab, ja õnneks kõiki salme. Keskmine eesti mees õnneks laulab ka, isegi kui ta ei oska, ta vähemalt üritab. See on päris tore. Huvitav on see, et me nii palju laulmisest räägime, sest see ei ole minu igapäevane tegevus, see on hobi.
Paljud sellest ei tea. Kuidas sa üldse Estoniasse sattusid?
Sattusin Hirvo Surva juurde laulma ja kuidagi läks nii. Ma ei ole väga palju sooloasju teinud, pigem olen kooris laulnud ja enda arvates hästi. Mind on kutsutud häid projekte tegema, aga sooloasju pole olnud. Aga nüüd on mu hea meel, et see aeg on kätte jõudnud, kuigi enda arvates olin selleks juba varemgi valmis. Nüüd on antud ka võimalus. On vahva, et ma iga päev täiesti teist tööd tehes saan laulda Baltimaade parima orkestriga, see on minu jaoks suur tunnustus. Eriti arvestades, et ma ei ole professionaalne laulja. See tõestab, et midagi on seni õigesti tehtud. Mulle meeldib laulda, sest ma saan end täiesti teise maailma viia.
Kas sinu praegune olukord võib sulle ka kasuks tulla, isegi kui sa ei saa pakkumist vastu võtta, sest tegu on eriolukorraga – laulja, kes teenib kaitseväes ega saa kaasa lüüa?
Võib-olla igasuguste projekti puhul kasutatakse seda ära, et rahvusringhäälingu spordireporter ja laulja ka veel, tundub päris põnev, et võiks minna kuulama. Aga ma ei toonita seda; kui ma olen laulja, siis ma olen laulja, ja kui mikrofoni taga, siis olen ajakirjanik.
Kuidas sinust üldse spordikommentaator sai? Läksid ju raadiosse tööle keskkooli ajal.
Mul oli endal väga suur tahtmine, sest mulle on väiksest peale meeldinud sporti jälgida, statistikat teha. Kuna mu ema tundis Tarmo Tiislerit ja helistas talle, kuigi me ei ole mingit pidi sugulased.
See pidi olema mu lõpuküsimus – et kas isa aitas sind tööle?
Me oleme seda küll uurinud, aga ei ole sugulussidemeid leidnud. Raadio pakkus tol ajal noortele väga palju võimalusi. Minust paar aastat vanem Joosep Susi alustas raadios, kui oli 15. Tänu sellele on ka ERR saanud normaalsed noored spordiajakirjanikud. Nad on ise neid koolitanud. Kuigi ERRis töötamisel on palju miinuseid.
Mis need miinused on?
Minu meelest on töö maht aeg-ajalt meeletu ja präänikuefekti on liiga vähe. See paneb paratamatult pingesse. Aga see süsteem, et ise koolitati endale välja noori inimesi, mulle meeldis. See oli ka ühe inimese ehk Tiit Karuksi mõte. Telesse tehti mulle pakkumine enne Sotši olümpiat, kusjuures teises saates oli otseintervjuu Kristiina Šmiguniga. Pärast seda tundsin end teles väga hästi. Kui sa teed oma teist saadet ja sulle pool tundi enne eetrit helistatakse, et Kristiina Šmigun tahaks tulla saatesse, siis see oli suur närvipinge. Aga kui sa suudad otse-eetris 200 000 vaataja ees selle ära teha, siis tunned end edaspidi hästi. See võttis pinge maha.
Kas sellepärast, et said staariga hakkama?
See oli raske ülesanne, valmistada see lõik poole tunniga ette. Sul on vähe aega, kolm-neli minutit eetris, ja samal ajal sa pead saama kätte kõik, mis vaja. See andis nii hea kogemuse, et pärast seda oli lihtne eetrisse tulla.
Telesse jõudes tuleb Eestis arvestada sellega, et sa ei saa enam teha kõike, mida tahad, võib-olla Tartu maratonile ka enam kaelkirjakukostüümiga ei lähe. Kas see jahmatas sind või oli normaalne kaasnähe?
See on normaalne kaasnähe, et kui lähed reede õhtul linna peale, siis keegi ikka tuleb ja patsutab õlale. Nüüd, kui ma olen neli kuud kaitseväes olnud, juhtub seda vähem.
Inimesed unustavad nii kiiresti?
Unustavad küll, eriti inimesi, kes ei ole palju eetris olnud. Seda ma naudin ja see on ka üks põhjus, miks tahaksin mingi hetk välismaale minna. Et saaks olla tavaline mees, kes läheb poodi või lihtsalt välja. See on tüütu, kui sa ei saa tunda end vabalt.
Sellegipoolest oled nõus rääkima igal nädalal Vikerraadios ja andma meile intervjuud.
Ma ütlesin, miks ma seda teen. See on mõlemale poolele kasulik. Ma arvan, et see on kasulik kaitseväele, sest nemad saavad luua positiivset kuvandit ajateenistusest, on keegi, kes on nõus sellest rääkima. Võib-olla pärast mõni mõtleb, et kui seal nii tore ja põnev on, saab relvast lasta, et lähen käin ka ära. See on kasulik ka mulle, sest võib-olla keegi märkab, et Alvar Tiisler käis ajateenistuses, tubli poiss, on valmis riiki kaitsma.
Kas sa kogu aeg mõtled niimoodi teadlikult ette, et kuidas see võib tulevikus kasuks tulla?
Ma arvan, et see võiks mulle elus kasulik olla, aga võiks ka kuidagi laiemalt ajateenistust tähtsustada. Lugesin Sõdurilehest Leedu kohta, et seal on ajateenistuse läbijatele kõrgkoolis mingi kohad. Minu arust väga hea süsteem. Selleks et motiveerida inimesi kaitseväkke tulema, on pandud mingi präänik välja.
Siis pool elanikkonda ehk naised jäävad präänikust ilma.
Kes keelab naistel ka siia tulla! Naisi käib siin, tean, et eelmises kutses oli naisi ja nad olid teinud meestele silmad ette nii oma teadmiste kui ka füüsiliste võimete poolest. Riik võiks kuidagi motiveerida siia tulemist ja pärast teenistuse läbimist ka väärtustada. Mul on tunne, et inimesed tahavad, et neid siin käimise eest hinnataks, aga sellest jääb puudu. Seda võiks kuidagi rohkem väärtustada, sest siia on vaja rohkem mehi, kui tegelikult käib.