Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/12/12/3601955t1hb0af.jpg)
/nginx/o/2015/05/26/4114761t1h58b5.jpg)
Sotsiaalministeeriumi ja haigekassa tellimusel valminud uuring näitas, et üha suurem osa Eesti elanikke on valmis arstiabi eest oma taskust maksma – nende inimeste osakaal, kes ei oleks nõus midagi maksma, on kahanenud varasemalt kolmandikult 15 protsendile.
«Siin on teatud muutus loomulik, sest elatustase pisitasa tõuseb,» märkis sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna juhataja Triin Habicht.
Üle kolmandiku inimestest oleks uuringu järgi nõus maksma kuni 20 eurot ja 14 protsenti elanikest üle 50 euro, et endale või pereliikmele arstiabi saada. Veel aasta varem oli üle poolesaja euro võrra rahakotti kergitama nõus olnud inimesi alla kümnendiku.
Kõige sagedamini ollakse nõus maksma hooldusravi, koduõendusteenuse ja taastusravi eest. Kasvanud on seejuures ka nende inimeste osakaal, kes on valmis maksma ambulatoorse eriarsti vastuvõtu, haiglaravi, päevaravi, uuringute ja analüüside, protseduuride ja operatsioonide ning ka perearstiabi eest.
Kui uuringus osalejate käest küsiti tasulisel vastuvõtul käimise kohta viimase 12 kuu jooksul, selgus, et iga neljas eriarsti juures käinutest oli selle eest ise maksnud. Hambaravi ja ilukirurgia ei läinud seejuures arvesse. Enamikul juhtudel oli tasulise teenuse valimise põhjuseks liiga pikk järjekord tasuta vastuvõtule.
Ülejäänud juhtudel oli põhjuseks see, et sooviti pääseda kindla arsti juurde, perearst ei andnud saatekirja või polnud vajalikul eriarstil inimese kodukohas tasuta vastuvõttu. Teistest enam on tasulisel eriarsti vastuvõtul käinud noored Tallinna elanikud; kõige rohkem on käidud raha eest naha- ja suguhaiguste arsti ning naistearsti juures.
Tung suurtesse haiglatesse
Ravijärjekordade pikkus ei ole uudis ning ka tänavu näitas uuring – täpselt samuti nagu aasta tagasi –, et viiendik inimestest pidi oma arstivisiiti ootama üle kahe kuu, mis ületab märkimisväärselt haigekassa kehtestatud kuue nädala piiri. Üle ühe kuu pidi arsti vastuvõtule pääsemist ootama 43 protsenti eriarsti juures käinutest.
Probleeme eriarsti juurde pääsemisega tuleb sagedamini ette Põhja-Eesti, sealhulgas Tallinna elanikel. Viimaste, seejuures eriti 30–60-aastaste hulgas on keskmisest enam ka neid, kes annavad negatiivse hinnangu nii Eesti tervishoiukorraldusele kui ka arstiabi kättesaadavusele.
«See ei ole hea olukord, et need kindlustatud, kes kõige rohkem maksavad, suhtuvad kõige kriitilisemalt ja on arstiabi kättesaadavusega kõige vähem rahul,» märkis haigekassa juhatuse esimees Tanel Ross.
Sotsiaalministeeriumi osakonnajuhataja Habicht tõdes, et ooteajad eriarsti ambulatoorsele vastuvõtule on pikad eeskätt Tallinna ja Tartu haiglates. «Patsientide soov pääseda ravile kesk- ja regionaalhaiglatesse on suurem kui haiglate võimalused pakkuda ambulatoorseid vastuvõtte,» lausus ta.
Haigekassa haiglate ravitegevuse tagasiside aruande järgi on haiglavõrgu arengukava (HVA) haiglatest kõige pikemad ravijärjekorrad tõepoolest Tartu Ülikooli kliinikumis ja Ida-Tallinna keskhaiglas. Kliinikumis moodustasid lubatud maksimumi ületavad ehk üle 42-päevase ooteajaga vastuvõtud möödunud aastal 49 protsenti ja keskhaiglas 46 protsenti kõigist esmastest vastuvõttudest.
Ent pikad järjekorrad suurhaiglates tähendavad praegu ka seda, et kuivõrd ühtne, kõiki haiglaid hõlmav digiregistratuur puudub, ei tule patsiendid sageli tõenäoliselt selle pealegi, et kui ühes asutuses on soovitud arsti juurde pikk ooteaeg, siis mõnes teises võib tohtri juurde pääseda hoopis kiiremini. Nii pikenevad suurhaiglate järjekorrad üha enam.
Ühtne digiregistratuur võimaldaks otsida sobivat arstiaega kõigi saadaval olevate hulgast, ent selle kasutuselevõtt on jäänud toppama haiglate valmisoleku taha – paljud haiglad kasutavad oma süsteemi ega ole soovinud kasutusele võtta riiklikku lahendust.
Kuid Ross tõdes, et ühtse digiregistratuuri kasutuselevõtt ei ole ainult aja broneerimise küsimus. «Seal on teine pool väga oluline ja see on e-saatekiri – et perearstilt jõuaks eriarstile struktureeritult ja täielikult informatsioon, mis seda konkreetset haigusjuhtumit puudutab,» märkis haigekassa juht.
Lisaks pikendavad arstijärjekordi ka tühivisiidid. Nimelt läheb umbes kümnendik arstide vastuvõtuaegadest kaotsi, kuna patsiendid ei teata õigel ajal, et ei tule kohale.
Habicht märkis samas, et möödunud aasta neljandas kvartalis toimus kolm neljandikku HVA haiglate esmastest plaanilistest ambulatoorsetest eriarstiabi vastuvõttudest ravijärjekorra lubatud maksimumpikkuse jooksul.
Eriarsti usaldatakse rohkem
Vastates küsimusele, miks ei ole arstiabi kättesaadavus siiski aastate jooksul paranenud, kui probleem on teada, juhtis Habicht tähelepanu sellele, et Eesti tervishoiukulutused on rahvusvahelises võrdluses suhteliselt väikesed. 2013. aastal moodustasid need vaid kuus protsenti SKTst, samas kui Euroopa Liidu keskmine on 9,6 protsenti. Ravikindlustuse eelarve moodustab aga ligikaudu 66 protsenti kogu tervishoiule kuluvast rahast.
«Võtmeküsimuseks arstiabi kättesaadavuse parandamisel on esmatasandi arstiabi (perearstiabi – M. L.) rolli suurendamine ja perearstide-eriarstide koostöö tõhustamine,» lisas sotsiaalministeeriumi osakonnajuhataja.
Tõsi, ka kevadel avalikustatud Maailmapanga analüüs näitas, et suurt osa eriarstivisiitidest saaks vältida. Näiteks kõrgvererõhktõvega patsientide puhul saaks ligi 70 protsendil juhtudest patsiendi nõustamise ja ravimi väljakirjutamisega hakkama ka perearst, mis tähendaks keerukamate südame-veresoonkonna probleemidega patsientidele lühemat järjekorda kardioloogi vastuvõtule.
Elanike küsitluse järgi on tervelt 61 protsenti viimase aasta jooksul perearsti juures käinutest suunatud eriarsti juurde ning see osakaal on varasemate aastatega võrreldes kasvanud. Seda hoolimata asjaolust, et üha enam rõhutatakse perearstide pädevust kergemate hädade lahendamisel.
Kõige enam on kasvanud nende osakaal, kes on saanud saatekirja eriarstile enda soovil või nõudmisel, mis kinnitab taas inimeste suuremat usaldust eriarstide vastu. Ent kasvanud on ka nende hulk, kelle perearst on edasi suunanud oma algatusel.
Esmatasandi arstiabiga ollakse samas üldiselt rahul: rahulolu kinnitas tervelt 91 protsenti viimase aasta jooksul perearsti juures käinutest. Rahulolematuse põhjustest oli esikohal arsti ebakompetentsus patsiendi silmis ja vale diagnoos. Rahuloluks annab aga enim põhjust see see, kui arusaadavalt arst suudab haigust ja ravivõimalusi selgitada.
Eriarsti puhul määrab aga rahulolu ka soovitud vastuvõtuaja saamine. Selle mõju on küll väiksem kui eriarsti käitumisest ja suhtlusoskusest tingitud mõju, ent siiski olemas.
Kolmandik möödunud aastal eriarsti juures käinutest ei saanud soovitud aega. Ülekaalukalt peamine põhjus, miks aega ei saada, oli liiga pikk järjekord ükskõik millise eriarsti juurde. Veerandil juhtudest ei saadud aega ühe kindla, eelistatud arsti juurde ning 12 protsendile ei sobinud pakutud aeg.
Eriarstiga ei jäänud rahule kümnendik vastuvõtul käinutest. Keskmisest enam jäid rahule maapiirkondade elanikud, kes tunnevad sagedamini, et eriarst annab neile arusaadavaid selgitusi, pühendab piisavalt aega, suhtleb meeldivalt ja on asjatundlik.
Rahulolematust põhjustas seejuures ennekõike arsti ebakompetentsus patsiendi silmis ja tema suutmatus patsiendi probleemi lahendada. Tunduvalt vähem mainiti arsti ükskõikset, ebameeldivat suhtlusstiili, seda, et arst ei andnud piisavalt infot või juhiseid, pikki järjekordi või seda, et patsiendile pühendati vastuvõtul liiga vähe aega.