Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/02/13/3762397t1h1f27.jpg)
Paar aastat tagasi küsis mult üks keskkonna pärast muretsev sõber: miks peab majandus kogu aeg kasvama? Hea küsimus. Miks ei võiks tootmise ja tarbimise masinavärk lihtsalt samas tempos edasi tiksuda, nõnda et kõigile jätkub piisavalt, ilma katkematu rabelemise, saastamise ja rannaalade kinnibetoonimiseta?
Sellest vaatenurgast polegi ehk väga halb uudis, et IMFi aprillikuise ülevaate järgi ei küüni maailma majanduse kasv enam kriisieelse tasemeni, vaid ähvardab aastatega hoopis üha madalamale kaarduda. IMF on liitunud nende rohkete majandusteadlastega, kes kõnelevad «pikaajalisest stagnatsioonist» (secular stagnation) kui uuest kurvast tegelikkusest. Milles on siis probleem? Miks ei suuda valitsused ja keskpankurid meeleheitlikest sammudest hoolimata majandust kiiremale elule äratada? Oli kriis, jah, juba mõnda aega tagasi, aga kuhu jääb taastumine?
Majandusteadlaste pessimismil on erinevaid värvinguid, ent üha enam on valdavaks saanud veendumus, et kasvu hoiab tagasi mingi sügavam, raskesti pööratav protsess. Mõnede arvates tuleks Euroopa ja USA majanduse kasvavasse tasakaalu tagasi tõmbamiseks lasta intressimäärad nullist allapoole, see pole aga võimalik. Lood on õigupoolest märksa halvemad: isegi kui keskpangad teevad kõik, mis suudavad, ja pakuvad raha nii odavalt kui võimalik, olevat tagajärg ebameeldiv kombinatsioon hädisest kasvust ja üha uuesti lõhkevatest hinnamullidest. Niisiis, ärgem imestagem, kui meil on võimalik olla samaaegselt tunnistajaks paigal tammuvale rahvatulule ja kõrgustesse spurtivale kinnisvaraturule.
Tegelikult on seda ajaloos juba nähtud. Pärast 1929. aasta kriisi ei tahtnud majandus samuti kuidagi virguda. Sel ajal toodigi käibele väljend «pikaajaline stagnatsioon». Väideti, et majandust edasi tõukavad investeerimisvõimalused on ajapikku kokku kuivanud. Leninistliku teooria järgi tuli vananeva kapitalismi elushoidmiseks otsida kõrgemaid kasumimäärasid asumaadest. 1930. aastate lõpus aga polnud enam eriti kedagi koloniseerida. Tehnoloogilise edenemise võimalused tundusid olevat samuti suuresti ammendatud. Nostalgilises tagasivaates paistis majanduskasv mööduva õnnistusena.
Aga kas tulevik ei lükanud neid süngeid ennustusi ümber? Pärast Teist maailmasõda kasvas ju näiteks Prantsusmaa majandus mitu aastakümmet jõudsas rütmis, nõnda et hiljem nimetati neid aastaid «kuldseks kolmekümnendikuks». Tõsi, kuid nüüd kipuvad majandusteadlased sedagi perioodi pidama ajutiseks erandiks. Prantsusmaal küsitakse juba nelikümmend aastat, millal ometi naaseb «normaalne» majanduskasv. Ei naasegi, vastatakse neile, sest kestvas kõrges kasvus pole midagi normaalset.
Samamoodi olevat maailmamajandusega tervikuna. Iive pidurdub, rahvastik vananeb, rikkad säästavad, vaestel pole raha tarbida. Infotehnoloogia areng viib kapitalikaupade hinna alla, nõnda et endise väärtuse loomiseks pole enam vaja varasemal määral investeerida. Seetõttu pole järjest kuhjuvatel säästudel enam kuskil tulevast kulutamist oodata. Pilgeni täis pensionifondid ei leia isegi arenevates maades kasumlikku tarvitamist. Rikaste riikide pensionisambad võivad muidugi üritada ringelda tarbimislaenude ja kinnisvara kujul, ent kas sellest sünnib midagi jäävamat peale spekulatiivsete mullide? Siin-seal räägitakse tarbimisest kui uuest kodanikukohusest. Ometi jõutakse varem või hiljem tahes-tahtmata laenuvõime piirile ja siis peab kulutamine asenduma säästmisega. Ja kõik algab uuesti. Nõiaring, ütlevad asjatundjad.
Eesti – nobedam kui teised?
Me tahaksime uskuda, et Eesti pole mitte piiriik, vaid saar. Ehk on üldine majanduslik stagnatsioon on midagi sellist, mida me saame – nagu Vahemere põgenike kriisi – lihtsalt ignoreerida? Iga languse ajal on neid, kes trotsivad suuremat nobedust ilmutades trendi. Liiatigi, kuna Eesti on jõukamaid tipuriike kinni püüdev – neile lähenev – maa, on põhjust loota, et meie majanduskasv on keskmisest suurem.
1990. aastatest saati olidki asjad nii. Toona Eestis alanud majanduskasv oli mitmeti sarnane Lääne-Euroopa sõjajärgse tuhast tõusmisega. Puruks pommitatud silla parandamine maksab vähe, kuid annab kiire ja silmapaistva tulemuse. Eestis saavutati tootlikkuse kiire kasv ressursside tõhusamasse kasutusse kanaliseerimise teel. Meie majandust on vedanud kolm mootorit: esmalt investeeringud, ELiga liitumise järel laenuraha harjal sisenõudlus ja pärast kriisi ajutiselt kasvanud eksport. Seda kõike toetas minimalistlik ja stabiilne majanduspoliitika.
Häda on selles, et Lääne-Euroopa keskmisele liginemiseks soodsast majanduskesskonnast enam ei piisa. Vahest maailma tuntuima kasvuteoreetiku, Harvardi ülikooli majandusprofessori Philippe Aghioni sõnul hakkab selles faasis otsustavat rolli mängima aktiivne kasvupoliitika. Pole olemas mingit majanduslikku loodusseadust, mis toob vaesemad riigid rikastele järele. Järelejõudmise esimene etapp võib olla lihtne ja teostuda automaatpiloodiga sarnanevast poliitikast veetuna, kuid siis võib riik takerduda ja jäädagi teisi matkivaks, sabas sörkivaks ääremaaks. Veidi liialdades võib öelda, et praegu vajab Eesti esimest korda midagi sellist, mida tal pole kunagi olnud – originaalset majanduspoliitikat.
Õnneks pole tasakaalus eelarve tingimata takistus. Aghion pakub valimatult kulutava heaoluriigi ja passiivse äärmusliberalismi kõrvale kolmanda mudeli: riik kui strateegiline kasvuinvestor. Viimane võtab luubi alla suurt kasvu tõotavad sektorid, parandab seal konkurentsiolukorda ja suunab õigesse kohta senisest rohkem raha. Just nimelt õigesse kohta, sest Aghion ei jäta meenutamata: mida tegusam ja valivam riik, seda tugevamad peavad olema kontrollimehhanismid, tagamaks, et avalik eelistus ei lange isiklikele sõpradele.
Peab ütlema, et koalitsioonileppe osa, mis puudutab sissetulekute kasvatamist ja ettevõtluse edendamist, on julgustav lugemine. Vähem julgustav on lugeda OSCD jaanuarikuist ülevaadet, mis kirjeldab meie praegust tegelikku olukorda. Kõrghariduse ja konkurentsiga – sellega, mis on majandusteadlaste järgi meie olukorras kõige kriitilisemad kasvutegurid – pole meil asjad kahjuks ei rõõmustavas ega paljulubavas seisus.
Elu tehnoloogiarindel
Tehnoloogiarinde tagalas on elu üsna rahulik. Rindele lähenedes vajavad ettevõtted aga sootuks uut laadi toetust. Kui me mõtleme majanduse ja hariduse tihedaimale kokkupuutekohale, siis tuleb meil peamiselt silme ette kutse-, mitte ülikool. Samas kinnitavad kasvuteoreetikud, et meie arengujärgus nihkub pudelikael keskkoolilt kõrgkoolile, kus me oleme kahjuks väga-väga kaugel maailma tipust. Või võtame konkurentsi. Eesti poliitika on selles vallas olnud kaunikesti, et mitte öelda äärmiselt tagasihoidlik. Majanduse turgutamise soov juhatab meie käe enamasti maksukangi juurde, või pigem sellest eemale. Mitte et see oleks tähtsusetu hoob, kuid kas me oleme valmis mõtlema majanduskasvu kontekstis ka varjatumatele seostele, nt ülikoolidevahelisele konkurentsile?
Võrreldes tipuriikidega oleks majanduskasvu kestev pidurdumine meile märksa suurem probleem. Me alustame toppamist hoopis madalamal tasemel. Üks asi, mis ei ole Eestis kaugeltki pidurdunud, on väljaränne. Võib arvata, et põhjus, miks paljud inimesed pole lasknud end meelitada suurest palgavahest, on lootus, et olukord Eestis läheb järjest paremaks. Keskmisest kiirema majanduskasvu tingimustes on see lootus igati põhjendatud. Usk jõukamasse tulevikku on justkui preemia, mis lisandub madalale palgale. See nähtamatu lisatasu on pannud Eesti inimesi leppima ka paljude muude ebameeldivustega.
Kuid mis juhtub, kui inimesed tunnevad korraga, et stagnatsioon on selle preemia neilt ära võtnud? See võib olla lävend Eesti sisekliima hüppeliseks halvenemiseks. Ilmselt seda oleksingi pidanud oma sõbrale vastama. Olgu teiste riikidega kuidas on, Eestis ei saa öelda, et majanduslik edenemine on meeldiv, kuid mitte hädavajalik luksus. Keskmisest kiirem kasv on osa meie vaikivast ühiskondlikust kokkuleppest.
Hent Kalmo on õiguskantsleri asetäitja-nõunik. Artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.