Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2015/06/03/4140083t1h69d7.jpg)
Nii võib tõesti öelda eile võitjate pärgamisega lõppenud Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse kohta. On ju viimastel aastatel kurdetud proosa mahajäämust luulest. Umbes aasta otsa kestnud võistlusele (kuulutati välja 12. veebruaril 2014) laekunud 94 varem ilmumata käsikirja annavad tunnistust vähemalt innukuse olemasolust panna kirja mahukas vormis ja kujundiliselt kas omaenda või väljamõeldud tegelaste, möödunud aegade või ennustamatu tuleviku lugu.
Žürii esimees Peeter Helme (liikmed Tiit Aleksejev, Kärt Hellerma, Anu Lamp, Eva Luts, Eeva Park, Karl Martin Sinijärv ja siinkirjutaja) pidaski vajalikuks rõhutada, et auhindamata või märkimata jäänud teosed «pole väärtusetud või küündimatud, vaid päris mitmel juhul on tegu lihtsalt valele võistlusele saadetud teosega: olgu selleks siis lasteraamatud, mälestused, traktaadid, reisikirjeldused ja/või autobiograafiad».