Kiviaja massihaud ja Salme viikingilaev viisid Eesti rahvusvahelisele ajalookaardile

Kukruse muinaskalmistult leiti hulgaliselt panustega haudu. Foto: Marko Usler

Sügisega lõppenud plaanilised arheoloogilised väljakaevamised Eestis tõid päevavalgele kolm meie ajaloo seisukohalt üliolulist objekti, millest kaks ületasid arheoloogia vallas isegi rahvusvahelise uudiskünnise.

«Selle aasta tulemus on kõvasti üle keskmise,» ütles muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ants Kraut. «Võib isegi öelda, et aasta on olnud kõrgelt üle keskmise.»

Kraut toob kaheksa olulisema arheoloogilise väljakaevamise seast eriti esile kolm objekti: kiviaja matusepaiga Veibres, Salme viikingilaeva ja Valjalas kirikuaia kõrvalt avastatud muistse matusepaiga.
«Kui kas või üks selline asi aastas välja tuleks, võiks aastat arheoloogia vallas heaks lugeda, kuid kolm on lausa super,» ütles ta.

Kui Salme suursuguse lahingmatuse leiukohast on räägitud palju, siis tegelikult on rahvusvahelisest seisukohast samavõrd oluline Emajõe äärest leitud kümne kunagise küti massihaud. Küttide luudest nähtub, et umbes 5200 aastat tagasi elanud mehed on oma otsa leidnud vägivaldsel moel. «Kiviajast on taolisi leide väga vähe. Selles mõttes on see oluline objekt ka laiemas mõistes,» tõdes Kraut.

Kolmandale kohale asetas Kraut Valjalas leitud muinaskalme. «Et selline objekt sealt kirikuaia kõrvalt välja tuli, on omamoodi sündmus ja Eesti mõistes kindlasti oluline,» ütleb ta.

Postimees uuris, mida tähtsamatel objektidel tegutsenud ajaloolased oma tänavusest tööst ise arvavad.
----------------------------------------------------------------------------

Salme teine viikinglaev
• Väljakaevamiste koht: Saaremaa, Salme põhikooli hoov
• Esmaleiud: 2008. aasta suvel elektrikaablile kraavi kaevamise käigus
• Ajajärk: umbes 750. aasta
• Tulemus: ligi 16 meetri pikkune sõjalaev koos sinna maetud vähemalt 27 kõrgest soost skandinaavia mehega, kes hukkusid ilmselt lahingus
• Huvitavaim leid: kaks mõõka, mille pronksist käepidemetel olevad kullatud ornamendid viitavad omanike eriti kõrgele päritolule

Jüri Peets, väljakaevamiste juht:

Pilt, mis me sel aastal Salmel nägime, on arheoloogi jaoks täiesti uskumatu. Näha parimas elujõus noori mehi sellesse laeva maetuna nii, et neil on kehadele paarikümnest kilbist otsekui tekk peale laotud – ma ei usu, et ma sellist asja oma elus rohkem näen. 27 mehe skeletid on kindlaks tehtud, kuid tänaseks on see objekt konserveeritud ja ootab järgmist suve. Maapõues oleva laevaga me väga tegelenud veel ei ole ja seal võib veel väga huvitavaid järeldusi tulla, mis nii mõnegi väite ümber lükkab. Leidude poolest on see väga rikas ja ülimalt põnev objekt – umbes 30 mõõka, lahingus maha jäänud kümneid nooleotsi, paarkümmend kilpi. Kaks kullatud ornamendiga ja pronksist käepidemega mõõka viitavad, et Salme lahingmatusel maeti ka kaks tõeliselt kõrget ülikut. Kes täpselt, on väga raske arvata. Lisaks relvadele tuli maapinnast välja veel sadakond vaalaluust mängunuppu ja muid väiksemaid esemeid. See on igas mõttes erakordne objekt.

Kuressaare piiskopilinnus ja kindlustused
• Väljakaevamiste koht: Kuressaare piiskopilinnuse hoov
• Esmaleiud: 1640. aastatest pärinevatel esimestel rootsiaegsetel kindluseplaanidel näha olevaid torne ja kaitsemüüre uuriti kuigivõrd 1970. aastatel
• Ajajärk: 13.–20. sajand
• Tulemus: leitud kaks konvendihoonet ümbritsenud ringmüüri ja eelringmüüri kolm keskaegset kaitsetorni
• Huvitavaim leid: kolmas, merepoolne, arvatavalt keskaegne torn ja palkidest palissaad, mille olemasolule senised plaanid ei viidanud

Garel Püüa, väljakaevamiste juht:

Meie eesmärgiks on kolme aasta jooksul kild killu haaval kokku panna Kuressaare piiskopilinnuse ja seda ümbritsenud eriaegsete hoonete ja kaitseehitiste ligi 800-aastane kujunemislugu. Mõningad maapõuest välja kaevatud tornid ja ringmüüride fragmendid on kavas konserveerida või maastikul markeerida, et külastajatel tekiks ettekujutus, kuidas piiskopilinnus on aja jooksul arenenud. Praegu oleme keskendunud konvendihoonet ümbritsenud teise hiliskeskaegse eelringmüüri ja selle kahe nurgatorni uurimisele, mis jäid hilisema ehitustegevuse käigus bastionide muldvallide sisse. Kõige ootamatum oli aga eelringmüüri arvatava kolmanda torni leidmine, mis tuli välja linnuse merepoolse muldvalli seest, kuid erineb teistest oma kujult ja ehituslaadilt. Leidudest oleme päevavalgele toonud kivist ja metallist suurtükikuule, ammunoole otsi, 15. ja 17. sajandist pärinevaid münte ning lauanõude fragmente.

Valjala muinasaja lõpu kalmistu
• Väljakaevamiste koht: Saaremaa, Valjala kirikuaia kõrvale jääv maa-ala
• Esmaleiud: 1970. aastatel
• Ajajärk: 12. sajandi lõpp ja 13. sajandi lõpp
• Tulemus: 23 väljakaevatud matust
• Huvitavaim leid: pikk võitlusnuga, millesarnast on varem leitud vaid Kuramaalt

Ain Lavi, väljakaevamiste juht:

Oli mitmikmatuseid, maetute hulgas oli nii mehi, naisi kui lapsi. Oli ka üks imik. Väga huvitav oli viimane matus, kus olid koos maetud ema ja tema 6–8-aastane laps. Neile oli hauda kaasa pandud väga rikkalik panus. Naise paremal küljel oli neli hõbedast rinnalehte. Samuti oli tal türkiissinistest helmestest käevõru. Tema pea oli kaetud linikuga, millele viitab leitud pronksspiraalidest kaunistus. Lapsel oli parema käe ümber käevõru ja kaasas kaheksast 9. sajandi alguse angolsaksi päritolu mündist koosnev ripats. Üle lapse jalgade oli asetatud rauast võitlusnuga. Selle kogupikkus oli 45 sentimeetrit ja tera 34 sentimeetrit. Sarnane nuga on varem leitud vaid Kuramaalt. Kolme naise matused oli samuti rikkalike leidudega, meeste matuste panused piirdusid tavaliselt vaid noaga, ühel juhul polnud mitte midagi kaasas. Nii et need, toonasesse Saaremaa keskusesse Valjalga maetud naised olid kindlasti keskmisest jõukamad. Seda tõestavad nendega hauda kaasa pandud hõbeehted ja riietel olnud rikkalikud erinevatest metallidest kaunistused. Vägivaldselt oli maetutest surnud vaid üks naine, kellel oli pealael pooleteise sentimeetri suurune auk. Võimalik, et see on tekkinud sõjanuiaga saadud hoobist. Viie matuse puhul olid inimesed maetud kivikirstudesse – inimesel olid paekiviplaadid serviti kõrval. Kahel neist olid suured paekivid ka jalgade peal ja see võis olla seotud uskumusega, et surnu nii uuesti ellu ei tõuseks.

Raasiku aardeleid ja muinaskalmistu

• Väljakaevamiste koht: Harjumaa, Raasiku lähedal asuv põllumaa
• Esmaleiud: 2010. aasta august
• Ajajärk: 1.–13. sajand
• Tulemus: aardeleidu uurides avastati ka muinaskalme
• Huvitavaim leid: aardes ligi 1300 hõbemünti

Ülle Tamla, väljakaevamiste juht:

Leiukoht avastati tänavu augustis, kui metallidetektoriga varustatud inimene sattus põllumaal muistsetele relvadele ja tööriistadele ning nn hõbeaardele. Tulesoleku jälgedega esemed viitasid sellele, et tegemist on muistse matusekohaga. Esimesed matmised on ilmselt toimunud meie ajaarvamise järgi 1. või 2. sajandil, kui inimesed maeti tarandkalmetesse ehk maapealsetesse kivist aedikutesse. Kohapealsed andmed viitavad kahele kalmekohale ja 9.–13. sajandil tundub seal olevat olnud väga ulatuslik kalmeväli.

Tarandkalmesse sängitatud surnute hauapanuste hulgas on ülekaalus pronksist ehteasjad, sh spiraalsõrmused, erineva kuju ja suurusega sõled, kaelavõrud ja ripatsid. Selleaegsete leidude hulgas on ka üks hästi säilinud putkkirves. Tarandkalme on võetud matmiskohana uuesti kasutusele rahvasterändamise ajal (5.–8. saj). Siis maeti surnuid põletatult ja nende hauapanused, mille hulgas on põhiliselt ehted, fragmenditi. Nooremal rauaajal (9.–13. saj) laienes matmisala veelgi.

Samast ajastust pärinevad ka kõige rikkalikumad hauapanused. Ligemale 300 esemeleiu hulgas on hulganisti relvi – hõbedaga kaunistatud mõõga käepidemeid, odaotsi, võitlusnuge ja sõjakirveid; töö- ja tarberiistadest vikateid ja sirpe, hobuste suuraudu ja kapjade alla kinnistatud jäänaelu, valjaste ja rihmade kaunistusnaaste; ehteasjadest avastati rinnanõelu ja nende külge kinnitatud kette, sõrmuseid, ripatseid, sõlgi ja käevõrusid. Kõik selle ajastu hauapanused on tahtlikult deformeeritud ja/või purustatud.

Leiukoha muudab põnevaks see, et leitud aare, mis maeti sinna ilmselt 11. sajandil, oli sinna peidetud täiesti eraldi. Kokku oli seal 1325 hõbemünti, hõbedakang, kuus helmest ja üks ehtefragment. Ligikaudu 1,5 kg kaaluva aarde näol on tegu muuseumikogudesse jõudnud suurima 11. sajandi Eesti hõbedaleiuga. Raasiku aarde omanik oleks võinud maapõue peidetud varanduse eest endale soetada näiteks viisteist ratsa-  või kakskümmend viis tööhobust.

Kukruse muinasaja kalmistu Ida-Virumaal

• Väljakaevamiste koht: Ida-Virumaa, Kukruse, vana Tallinna-Narva maantee ala
• Esmaleiud: 2009. aasta novembris tee-ehituse käigus
• Ajajärk: 12. sajand ja 13. sajandi algus
• Tulemus: 45 inimese matusekohad
• Huvitavaim leid: väga hästi säilinud kalmistu tervikuna

Tõnno Jonuks ja Mari Lõhmus,
väljakaevamiste juhid:

Tegemist on klassikalise rahuaja kalmistuga, kust leidsime kokku 45 inimese matused. Rahuaja matustele viitab see, et kõik maetud on kas lapsed või siis vanemad, üle 40-aastased inimesed. Noori, parimas eas inimesi me ei leidnud. Enamik surnuist olid maetud üksikuna, kuid kolmest hauast leiti ka laste kaksikmatused. Ühine tunnus oli savinõud, mis olid kaasa pandud peaaegu kõikidele täiskasvanutele ja mõnele lapsele. Neljal juhul olid potid niivõrd hästi säilinud, et need võis tervena kaasa võtta. Enamikule maetutest oli palju kaasa pandud – naistel arvukalt käevõrusid ja rikkalikud kaelakeed, lisaks veel uhkelt ehitud riided ja põlled, millest oli küll säilinud vaid pronks­spiraalidest muster. Meeste surnukehad olid ehitud märksa tagasihoidlikumalt, see-eest olid mitmed neist varustatud odadega ja ühel juhul ka mõõgaga. Mitmetele maetutele oli kaasa pandud ka tööriistu – enamasti vikatid, kuid mõnikord ka käärid, noad jmt. Haruldase leiuna tuleb kindlasti mainida hauatähisteks olnud postide kivikiilustikke, mida leiti nelja haua päitsist või jalutsist. Kevadel leidsime kalmistu lähedalt veel kolme noorema rauaaja aegse asulakoha kultuurkihid, kus võisid kunagi olla elanud ka need inimesed, kes Kukruse kalmistule on maetud.

Pärnu jõevärav ja aidahoone

• Väljakaevamiste koht: Pärnu, jõeäärne ala
• Ajajärk: 13.–14. sajand
• Tulemus: tõestus, et jõe kaudu kulgenud kaubandus toimis Pärnus läbi selle värava
• Huvitavaim leid: teine väravatorn ja puitkonstruktsioonid, mis on väga hästi säilinud

Margo Samorokov, väljakaevamiste juht:

17. sajandi kaartidest on teada, et kunagi asus seal, praeguse Pärnu kontserdimaja lähedusse jäävas linnamüüris värav, mille kaudu toimus kaubandus linna ja sadama vahel. Kui praegu on sellest kohast jõeni rohkem kui 150 meetrit, siis toona oli veepiir umbes 30 meetri kaugusel ja kaubasadamasse viis üle väikse saare ehitatud puidust sild. Väravatornid kadusid ära hilisema bastionide ehitamise käigus, need jäid bastionide muldkeha sisse. Varasemast oli teada, et seal on üks väravatorn, kuid meie üllatuseks tuli selle vastas välja ka teine samasugune. Üllatus oli seegi, et mõlemad tornid on kandilised. Tornid püstitati ilmselt 13. sajandi lõpus või 14. sajandil. Tornide juures on vee äravoolu rennid. Värava puitsillutis, tee ja väravapostid olid hästi säilinud.

Veibri kiviaja matusepaik Emajõe ääres

• Väljakaevamiste koht: Veibri küla Tartumaal, umbes 20 meetrit Emajõest
• Esmaleiud: 1997. aastal leiti jõekäärust viiteid asulakohale, 2003. aastal leiti pinnase eemaldamise järel maapinnalt inimluid ja 2006. aastal toimusid kaevamised, mille tulemusel avati kolme lapse ja ühe täiskasvanu ühishaud
• Ajajärk: arvatavasti 5200 aastat enne Kristust
• Tulemus: leitud kümne mehe ühishaud viitab kalmistule (rohkem kui üks haud)

Mari Lõhmus, väljakaevamiste juht:

Väljakaevamisi alustades eeldasime, et tegemist on ühe inimese hauaga. 2006. aastal sealsamas kaevates tuli välja ühe mehe kämblaluu. Sellele teabele ja georadari andmetele tuginedes alustasime sel aastal väljakaevamisi ja sattusime algselt arvatust palju põnevama leiu peale. Selgus, et sinna on üheaegselt maetud kümme meest, kelle luustikel märgid vägivallast. Nende koljudel ja kaelalülidel olid lõikejäljed. Osa luudest on aga väga puhtad, mis tekitavad küsimuse nende kiviaegsest päritolust. Seetõttu peame ära ootama luustike vanuse analüüsi. Pealtnäha on tegemist siiski kaunis robustsete luustikega, mis on omased just küttidele ja korilastele ning viitavad aktiivsele füüsilisele tegevusele. Ilmselt ühe vägivaldse sündmuse tagajärjel surnud mehed olid asetatud nii teineteise kõrvale kui üksteise peale. Ühtegi panust me ei leidnud, täitepinnasest tuli välja vaid väike tulekivi kild. Veibri ühishaua muudab huvitavaks selle ainulaadsus. Kiviaegseid massihaudu pole Euroopas just palju teada. Saksamaalt Talheimist on leitud u 7000 aasta vanune 30 inimese ühishaud, kuhu oli maetud nii mehi, naisi kui lapsi. Üks kaheksa inimesega ühishaud on teada ka Taanis Stroby Egedes.

Lõuna-Eesti linnuste uurimise programm

• Väljakaevamiste kohad: Nooska ja Kaloga linnus Haanja kõrgustikul; Karula kõrgustikul Lüllemäe lähedal asunud Rebäsemõisa linnus; Võuküla linnus Võhandu jõe kaldal Põlvamaal; Lääniste linnus Tartumaal Võnnu lähistel
• Ajajärk: meie ajaarvamise algus kuni muinasaja lõpp
• Tulemus: tõdemus, et esimesed linnused olid Kagu-Eestis juba Rooma impeeriumi ajal; et linnuste kasutusaeg on olnud sageli pikem ja varasem kui varem arvatud
• Huvitavaim leid: kaks sakslaste ammunoolt Karula linnusest

Heiki Valk, väljakaevamiste juht:

Projekti eesmärk oli saada ülevaade, kuidas meie linnused on aegade vältel tõmbekeskustena muutunud. Selgub, et 12. ja 13. sajandil Võrumaal näiteks polnudki selliseid linnuseid, mida inimesed elamiseks kasutasid. Võtsime linnustest süsinikuproove, mille abil saab nende vanust dateerida. Potikildudest selleks sageli ei piisa. Proovid on nüüd olemas, kuid analüüsi vastused veel saamata. Kõikides aktiivses kasutuses olnud linnustes leidsime põlengute jälgi.

Kõige põnevam oli vast Karula linnus, mis oli väga pikalt kasutusel. Leide on eri aegadest, umbes tuhande aasta pikkusest perioodist. Selgus, et seda linnust kasutati ka ristisõdade ajal, sest väljakaevamistel tuli välja kaks sakslaste ammunoolt, mis olid sinna ilmselt piiramise ajal sattunud. Kirjalikes allikates Karula linnuse piiramine ei kajastu. Mäeservalt leidsime veel 90 sentimeetri sügavuse augu, kus seisis linnuse kaitsetara üks post.

Postiaugu põhjas oli suur rauašlakikamakas. Arvatavasti on tegemist ehitusohvriga, mis pidi kaitsetarale andma tugevust ja püsivust. Leidsime sealt ka ühe oletatava hooneaseme, millele viitavad savitihendid. Võuküla linnust, millel on ilus poolkaares vall, ilmselt ei jõutudki kasutusse võtta. Leidsime mõned vanad tuleasemed ja postiaugud, kuid vaatamata sõelumisele ei ühtegi potikildu või loomaluud, mis viitaks inimeste seal elamisele.

Nooskas avastasime mäeservalt põlenud kaitsetara jäänused. Kõige vanem ja samas ka kõige lühemat aega kasutuses olnud tundub olevat Kaloga linnus, mille vanus võiks jääda 3. või 4. sajandisse. Seal on mäeplatood ümbritsevale astangule kaevatud terava põhjaga kraav, mis aegade jooksul on täitunud, kuid mille olemasolust me selgelt aru saime.