Tuntud poliitikud tahavad Facebooki kasutajatega sõbraks saada

Facebook

FOTO: facebook.com

Mitu kuud enne riigikogu valimisi on nii mõnigi Facebooki kasutaja saanud taotluse tuntud poliitikult, kes tahab temaga sõbraks saada.

Facebooki kasutaja Helen rääkis Postimees.ee´le, et hiljuti sai ta sõbrataotluse Vilja Savisaar-Toomastilt. «Ma ei osanud kuidagi suhtuda. Ainus kokkupuude Savisaarega on olnud meedia vahendusel. Tükk aega mõtlesin, kas panna taotlusele vastuseks jah või ei. Lõpuks panin ikkagi ei,» märkis ta.

Kõige rohkem fänne on Facebookis vaieldamatult president Toomas Hendrik Ilvesel - kokku üle 11 000. Rohkelt sõpru on kogunud näiteks ka esileedi Evelin Ilves (üle 4500) ning naispoliitikud Kristiina Ojuland (üle 3700) ja Keit Pentus (üle 2700). Väga aktiivselt esineb Facebookis ka näiteks Tallinna linnavolikogu liige Tarmo Kruusimäe, kellel on üle 4400 sõbra.

Kuigi enamik ministreid ja tipp-poliitikuid on tänaseks Facebookis endale kodu teinud ning leidnud tuhandeid sõpru, leidub siiski ka mõni üksik, kes on sealt veel puudu.

Viimaste hulgas on näiteks Edgar Savisaar, kellele fännid on küll teinud mitteametliku lehe, kuid fännilehest mitu korda enam on populaarsust kogunud Savisaare-vastane «Kas see kurk saab rohkem fänne kui Edgar Savisaar» lehekülg, millega on liitunud üle 45 700 inimese, samas kui viimastel valimistel sai Savisaar 38 978 häält.

Samas leidub ka ministreid, kes on küll loonud omale Facebooki konto, kuid mille täitmine ja värskena hoidmine on jäänud unarusse. Näiteks 164 fänniga kaitseminister Jaak Aaviksoo konto viimane postitus pärineb selle aasta veebruarist.

Poliitikud alles avastavad suhtlusportaalide võimalusi

Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi poliitikateaduse õppejõu Mari-Liis Jaksobsoni sõnul on mitu põhjust, miks poliitikud Facebooki ja ka teiste suhtlusportaalide keskkonnas lähiajal ilmselt aktiivsemaks muutuvad.

Esiteks, Facebook on tema sõnul eestlasteni alles jõudmas ja see keskkond on ikka veel kasvavas faasis, seega on loomulik, et poliitikud, nagu ka teised, alles avastavad seda keskkonda ja sellest võib tuleneda ka «massiline» lisamine.

Teiseks on Jakobsoni sõnul loomulik, et poliitikutel on rohkem tuttavaid ja nende võrgustik on laiem. «Sotsiaalne kapital, nagu ka kõik teised kapitali liigid, on sisuliselt muundatav poliitiliseks kapitaliks ning seega poliitikute jaoks äärmiselt oluline,» selgitas Jakobson.

«Kolmandaks, loomulikult, valimised on lähenemas. See on üks esindusdemokraatia paradokse, et poliitikud, aga tegelikult ju ka valijad ja ajakirjanikud aktiveeruvad just valimiste eel.»

Samas ei leia Jakobson, et kontaktide loomine poliitikute ja valijate vahel oleks kuidagi halb. «Poliitik ei tohigi ju olla endassetõmbunud inimvihkaja, vaid ta peab olema pidevalt info ja inimeste keskel, et teha oma tööd. Demokraatia põhimõtete kohaselt peabki poliitiline päevakord kujunema nii, et kodanik annab mõista oma muredest ning teda esindav poliitik peaks töötama lahenduste leidmise nimel. Äkki võiks see koht ollagi Facebooki sein?»

Ka peab kodanikul Jakobsoni sõnul olema võimalik poliitiku tegusid vastustada ja miks mitte kasutada etteheidete tegemiseks interneti kommentaariumide asemel näiteks just nimelt Facebooki.

Teisalt aga on sotsiaalmeedia teke toonud Jakobsoni sõnul mängu ka teatavad rollikonfliktid - tekib küsimus, kuidas tõmmata piiri privaatse ja avaliku «mina» vahel? Poliitikute puhul võib see Jakobsoni hinnangul anda üsna karikatuurseid tulemusi.

«Oletame nüüd, et näiteks mõni naispoliitik lisab Facebooki pildi, mis kajastab tema esinemist mõnel tõsisel ja rahvusvahelisel üritusel, näiteks inimõiguste konverentsil. Siis aga kommenteerib tema pilti sõbranna, stiilis: «Oi, sa näed nii nunnu välja! Kas need on samad kõrvarõngad, mis Tom sulle eelmisel aastal kinkis?» Kuidas mõelda sellise kommentaari taustal sellest inimesest kui oma valdkonna eksperdist?» tõi Jakobson näite.

Mis puudutab fännilehtede ja -rühmade teket, siis siinkohal pole suurem osa erakondi Jakobsoni arvates oma strateegiat ilmselt läbi mõelnud. «Facebook oleks kindlasti tee noorema valijarühmani, see oleks väga lihtne viis, kuidas panna inimesi kaasa mõtlema ja rääkima; eriti nii väikeses riigis nagu Eesti,» rääkis ta.

Tasuta reklaamikanal

Kindlasti on Facebook Jakobsoni sõnul ka üks odavamaid reklaamikanaleid. Senini aga kasutavad erakonnad suhtlusportaale rohkem oma meediaarhiivina, linkides sinna uudiseid, mis neid heas valguses näitavad.

«Samas näib sotsiaalmeedia üldse küllaltki uue nähtusena meie reklaaminduses – ka äriettevõtete hulgas alles katsetatakse. Mõned sealhulgas küllaltki edukad. Poliitikud paistavad aga pigem panustavat kallitesse reklaampindadesse kui erialaspetsialistidesse,» märkis Jakobson.

Tagasi üles