Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2015/06/12/4177937t1h29f4.jpg)
Kuulsin millalgi jutte, kuidas Ariel Pinki bändi Haunted Graffit mõni liige pidavat väga ootama Eestisse tulekut. Kaks korda on käidud ja ju on hea mulje jäänud. Siis kuulsin veel juttu, kuidas Ariel olevat ühel hiljutisel festivalil oma kontserdi lihtsalt tuimalt ära teinud umbes sellise olekuga, et tahtsite mind, saite mu, fuck off. Ta tundub tujukas tüüp. Või mis tüüp, geenius, ja selle tujukuse väikestviisi tõestuseks võib veel mainida kasvõi seda, et ta ei anna enam intervjuusid. Ju siis on keegi väikest kasvu geeniuse ära pahandanud.
Noblessneri Valukotta oli kogunenud publikut täpselt nii palju, et kõik olid arvatavasti rahul. Piinlik polnud, et vähe, samas kedagi ära ei tapetud. Kuigi räägiti, et kohal oli ka neid, kes terve kontserdi vältel oma Instagrami fiidi skrollisid, siis mina, käsi südamel, selliseid ei näinud. Küll nägin palju imetlevaid pilke ja selleks oli ka põhjust. Soojendajaks oli Vaiko Eplik, kes tegi Pinkile akustilise hommage´i või nagu ta ise ütles, fänni-kunsti. Eplik sättis kontrollpaneelid päikese poole, et Pink võiks tulla.