Propagandaekspert Agu Uudelepp leiab, et rahvarohke miitingu jaoks peab olema tuttav stereotüüp, mis läheb inimestele korda - sel juhul tuleb rahvas meeleavaldusele kohale ilma kutsumata või bussidega kohale vedamatagi.
Uudelepp: praeguse Eesti pikette on piinlik vaadata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Need piketid, mida tänases Eestis korraldatakse, on suures osas nii viletsad, et mine neid või piketeerima, et äkki siis tehakse mõni selline, mida pole piinlik vaadata,» lausus Uudelepp avalike koosolekute teemalisel politseiseminaril esinedes.
Tema sõnul peab avalik koosolek ulatuma palju kaugemale kui konkreetne toimumiskoht ja mõjutama ühiskonda. «Hea avalik koosolek, mida tehakse konflikti taustal või selle loomiseks, peab alati minema suuremaks kui üritus ise, mille pärast seda tehakse,» sõnas Uudelepp ja tõi näitena G8 riikide kohtumisi raamistavad meeleavaldused, millest räägitakse uudistes palju pikemalt kui kohtumisest endast. «Millal Eestis viimati selline meeleavaldus oli?»
«Paar nädalat tagasi oli Stenbocki maja juures ametiühingute meeleavaldus. Pärast uudistes räägiti viis minutit sellest, mida otsustas valitsus ja siis markeeriti 30-sekundilise lõiguga, et meeleavaldus oli ka. See on meeleavalduse häbimärgistamine,» leidis Uudelepp.
Meeleavalduse põhjuseks konflikt
Uudelepp tõi välja, et avalik koosolek tehakse vaid kahel põhjusel: kas seetõttu, et ühiskonnas on olemas mingisugune konflikt, mida enam kodus taluda ei suudeta, või põhjusel, et tahetakse, et ühiskonnas oleks üleval konflikt.
Kui Põhja prefektuuri korrakaitsepolitsei juht Kristian Jaani märkis, et Eestis saavad rahvarohke meeleavalduse kokku vaid ametiühingud ja üks erakond, siis Uudelepp polnud sellega päris nõus: «Tegelikult pole võimalik ühel inimesel või organisatsioonil rahvast kokku kutsuda. Rahvas kutsub ennast ise kohale, lihtsalt kusagil peab olema keegi, kes vajutab õige nupu peale,» arvas Uudelepp.
«Ametiühingute miitingutele tulevad kohale need, kes saavad sealt palka. Täpselt samamoodi nagu Tallinn saatis reisisaatjad ja munitsipaalpolitseinikud meeleavaldusele, kui vaja oli. Aga palgalised kohalolijad on jama, samuti nagu bussidega kohale toodud, mida tõepoolest kaks erakonda Eestis on suutnud.»
Poliitikaasjatundja sõnul on Eestis toimunud suuremad võitlused just sümbolite ümber ja see on meie kultuuriruumile väga omane. Kuid sageli teevad avaliku koosoleku korraldajad vea sellega, et kasutavad sümbolid, mis pole inimeste jaoks tähenduslikud. Näiteks tõi ta võitluse «Ei eurole!», mis ei too rahvamasse kokku, sest ainuüksi võitlus mingi paberraha vastu inimestele korda ei lähe.
Kui aga koosoleku korraldaja oskab leida õige kõnetava stereotüübi, tulevad inimesed ise kohale, sest kahin inimestes on olemas ja nad ei taha selliselt ürituselt puududa.
««Ühtne Eesti» tõi kokku üle 7000 inimese, kes olid nõus maksma, et avalikul koosolekul osaleda. Nad tegid seda väga lihtsa stereotüübi pealt – et poliitikud on pätid, kõrged ametnikud kaabakad ja nii edasi. Ja kui keegi ütleb, et siin on meil need tõprad ja me võtame nemad maha, siis seda, kuidas kuningas kukub, tahab inimene ikka näha,» tõi Uudelepp näite.