Nad lähevad ikka ja uuesti, iga päev

11. september aastal 1997. Viimane foto luurerühmast, mis on just alustanud väina ületamist. Foto on pärit rühmaülem Jaanus Karmi fotoaparaadist Fuji, mis leiti pärast õnnetust mererannast.

FOTO: Repro

Kuidas kujutada Kurkse retke nüüd, 11 aastat hiljem? Filmi «Surmaretk» autor Tõnis Lepik kaevas kunagise projekti sahtlist välja, arvates, et ehk on nüüd see õige aeg, kui suurem valu möödas ja suuremad nutud nutetud, suurem häbi üle elatud. Ja ehk aitavad ka sõjaisad nüüd ometi seda filmi teha, mis aastaid tagasi maha laideti. Aga ei.


Kuigi film algab üsna kiretult, vaikselt ja vaoshoitult, hakkavad kuumavad tunded pulbitsema ja keema kohe, kui hukkunute vanematele sõna antakse. Midagi ega kedagi ei ole unustatud. Nende inimeste jaoks lähevad luurerühma 22 meest üha uuesti ja uuesti Kurkse väina rahutusse vette, astuvad ettevaatlikult pikas rodus mööda konarlikku kivipõhja ja sulavad viimaks veega ühte. Ja nii iga kord, kui vanemad oma kangelastest poegi meenutavad.

Suur ja mõistmatu valu pole kuhugi kadunud. Kurkse retk on nii mõistetamatu ja mõttetu neile, kes ise selles seltskonnas ei olnud, kes koos ei kannatanud, kes ei näinud sõbra surma ega kaaslase uppumist.

Lepik ei ole läinud filmiga nii kaugele, et ta iga mehe uppumist eraldi näitaks – see pole ju mängufilm –, vaid ta näitab neid kõiki koos, nimetute ja kokkuhoidvatena. Rühmana, mis on otsustanud teha kõike koos, vastutada koos kõige eest, võidelda, hingata ja surra.

Veenvad kaadrid


See üksolemise vaim tuleb välja kohe filmi alguses, dokumentaalkaadritest, kus mehed on end õppustel filminud, samuti teel Pakri saartele, kust kõik enam elusalt tagasi ei tulnud.

Veel mõjuvamad on aga kahe mehe, Priit Pauluse ja Jaak Kiismanni jutustused, mis saadavad retkest dramaatilisi ja masendavaid kaadreid. See pole teeseldud – nad on hoolimata kõigest siiamaani hinges oma rühma liikmed, vaieldamatu liidri Jaanus Karmi alluvad, ja ma ei imestaks, kui nad ütleksid, et läheksid sinna uuesti ja elaksid selle kõik uuesti läbi.

Filmis kasutatud rekonstruktsioon retkest on üsna tõepärane ka asjaga kursisolija silmale – vaid mõni üksikasi reedab, et need merre marssivad ja seal kahlavad maskeerimisvärvides murjanid pole need, keda vana sadamavaht Heino Kreintal koos oma poja Hannes Kuusemäega merest välja sikutas.

Avab inimhinge sopid

«Mis ma pidin siis tegema, mustad silmad vaatasid merest vastu,» need Kreintali sõnad võtavad koos tõepärase pildiga kananaha ihule. Ja kuigi Kuusemäed filmis pole, sikutavad sõdureid paati käed, mille omanikul on seljas just täpselt samasugune helkurtriipudega jope kui Kuusemäel tol õhtul.

Lootusetus ja usk, elutahte kustumine või otse vastupidi, veel suurem tärkamine – see oli iga mehe eluküsimus, millele omaksed ei suuda ikka veel vastust leida. Miks pidi just nende poeg minema, aga teine pääses? Sellele Lepiku film vastust ei anna. Küll aga näitab ta inimloomuse sügavamaid soppe, kust võib välja kasvada isegi vaen ja viha abistajate vastu.

Kreintali, kuigi vanema ja veelgi kibestunuma kiituseks võib öelda, et ta on endaks jäänud. Ei ilusta oma juttu võrreldes varasemaga. Ma mäletan, mida me temaga rääkisime tol samal õudsel õhtul, kui tuul tahtis Kurkse sadamas kõrvad peast puhuda ja lootusetus kõigil kõri pigistas. Kes aga loodab Kreintali suust võrreldes varem öelduga midagi uut kuulda, jääb loodetud rosinast ilma.

See film ei võta midagi kokku ega tõmba joont alla, juhtunu on asjaga seotute hinges nagu tuli tuha all. Küsimused jäävad, kuni asju lahti ei räägita.

Uus Eesti dokfilm
«Surmaretk»

Stsenaristid Tõnis Lepik ja Riina Valmsen, režissöör  ja operaator Tõnis Lepik
Allfilm ja Defore Film 2008
Esilinastus täna kell 19 Sõpruse kinos, seansid Sõpruses kuni 14. septembrini

------------------------------------------------

Kunagi tuleb asi selgeks rääkida

Režissöör Tõnis Lepik, kuidas tuli filmi idee?

Idee tuli kohe pärast seda retke. Mul on elus sarnane kogemus, aga teistest sündmustest. Mind huvitavad isiksused, karakterid, see, kuidas nemad seal vaatasid tagasi juhtunule.

Kuid film tuli alles nüüd?


Jah, ma ei puutunud seda, kuna paljud tollased otsustajad ütlesid, et asi on veel liiga värske ja pole mõtet veel teha.

Kas saite palju abi?

Mitte väga. Need, kes olid nõus rääkima, tulid mõneks päevaks. Kaitseministeerium ütles kah alguses «jah», hiljem hakkas aga vastu töötama.

Miks ei näe me jutustamas Jaanus Karmi?

Saime temaga kokku, kui me filmi tegema hakkasime, aga kuna ta on põhimõtteliselt otsustanud, et meediaga ei suhtle, siis otsustas ta oma põhimõttest kinni pidada. Aga ta ütles, et see on hea, et sai poiste mälestuseks midagi teha. Eks ta tunne ikka süüd.

Saab see valu kunagi lahenduse?

Nagu ütlesid filmis Kreintal ja poisid – kunagi peavad kõik asjaosalised kokku saama, maha istuma ja asja selgeks rääkima. (PM)

Tagasi üles