Kuhu tüürid, eesti nüüdisaegne visuaalne mõtlemine?

Lilian Mosolainen- Konkubiin Foto: Mihkel Maripuu

Mis on tänapäeva kunstniku roll 21. sajandi Eestis? Kas kunstnik on intellektuaal ja avaliku elu tegelane, ühiskonna üle mõtlev lisandväärtuste looja ja ühiskonna mõtestaja? Või hoopis ullike veidi umbses üksildases katusekambris, kuhu on mõnus sekeldustest tulvil maailma eest pageda ja vorpida pilte, mis väljendavad segaduses sisemust ja muudavad toa niisama rõõmsamaks?

Mis elustiil see kunstitegemine selline on? Mida oodata kunstnikelt riigis, kus kunstiturg on tagasihoidlik ja kultuuriinimestel sotsiaalseid tagatisi sama hästi kui pole, miska pole meie ühiskondlik roll neoliberaalses loogikas kuigi tõsiseltvõetav?

Kevad tuleb Tallinna kunstiasutustes ikka samamoodi. Köler Prize ja siis EKA lõpunäitus TASE ja teised aastalõpu näitused ja siis Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus Tallinnas. Köler Prize’i eesmärk on tõsta kaasaegse kunsti prestiiži, eksponeerides häid tavasid järgides kaasaegset kunsti kas intellektuaalsel, tehnilisel või teinekord mõlemal tasandil viljelevate kunstnike loomingut.

EKA TASE on alati täielik rosolje: mõnede lõpetajate pärast on ikka piinlik, et niimoodi keegi läbi lasti, teiste üle on jällegi hea meel, et kunstnik on end lõpuks leidnud ja teeb midagi eriti värskendavat, põnevat, meeleolukat, tabavat – inspireerivat. Tänavu jäi lõpunäitus kõvasti alla Suva sokivabriku vanale majale, kuhu tuleb Eesti Kunstiakadeemia uus koolimaja ja mis pakkus imelisi seiklusi ja mõtteid, mis ikkagi edasi saab ja mis siin olnud on. Kokkuvõttes jäi huvitaval kombel kõlama noorte kunstnike huvi interneti ja kosmoseuuringute ajaloo vastu.

Mida aga näeme kevadnäitusel Tallinna kunstihoones ja selle galeriides. Kõigepealt vaatab vastu rõõmsavärviline pilt kiisust ja kutsust ja järgmiseks Jüri Arraku fantasm sellest, kuidas ta eelmisel aastal jala kaotas ja selle kohe tagasi sai. Või kuidas neid meesakte, kelle pead kaovad järgmise tagumikku, veel interpreteerida? Ado Lill ja Lilian Mosolainen jätkavad  aktimaalidega, üks seksistlikum kui teine, ühe maali pealkiri «Öö», teisel «Konkubiin» – eks neid naisakte leidus näituselt veelgi, ent Lillelt ja Mosolainenilt ootaks siiski mingisugust enesekriitikat ja arengut, mida robustsete vagiinade fetišiga Ahti Seppetilt enam ammu ei oota.

Peale aktide ja loomapiltide eksponeeriti maale puuviljadest ja maastikest. Kõige ootamatum oli vast impressionistlikus stiilis vaade Veneetsiale ja mõned teised Itaalia-teemalised maalid, samas Toomas Vindi maastik mõjus ootamatult kehvana tema paremate maalide kõrval, mis hiljuti samades saalides välja olid pandud. Sadakonna teose hulgas oli veel päris palju moodsaid ja vähem moodsaid pussakaid ning mõnede kunstnike puhul on näha, et neile meeldib aastanäitusel esineda mõne värskema seeria osadega või meisterdada midagi niisama meeleolukat, mis muidu kuidagi Tallinna kunstihoonesse ei kõlbaks.

Võrdlemisi ootamatult mõjusid igasugused illustratsioonid, mille puhul ei saanud aru, kas tegemist on fantaasiafilmide fännikunstiga (näiteks Miljard Kilk) või mida saab väljendada maaliga suvisest kohvikust, kus kogu pildil toimuv on anonüümne? Siiski leidus ka loovaid lahendusi, igavikulisi mõttearendusi ja tehnilisi šedöövreid, kellest kõige säravamalt jäid meelde Terje Ojaver, Sofi Aršas, Hille Palm, Maarja Undusk, Erki Kasemets ja Jaan Malin, kelle pärast võib ju selle üpris igava näituse ikka ette võtta, et suvepuhkusel teel suvelavastusele mõtiskleda, mida me kunstnikelt ootame – kas mõtteselgust ja loovat lähenemist aktuaalsetele teemadele või et nad jagaks kiirustava ühiskonna pealiskaudseid lahendusi, mis panevad vaid õlgu kehitama, nagu keskmine päevauudis «pagulalismist»? Ehk ars longa, vita brevis est või vastupidi?

Kunstnike liidu kevadnäitus

Osalevad kunstnikud: Enn Põldroos, Tiit Pääsuke, Jüri Arrak, Leonhard Lapin, Mari Roosvalt, Maret Olvet, Jüri Kask, Ado Lill, Ilmar Kruusamäe, Britta Benno, Maria Sidljarevitsh

Näitus jääb Tallinna kunstihoones avatuks 5. juulini