Rahandusminister Ivari Padar möönis suure puudujäägiga eelarve võimalust

Rahandusminister Ivari Padar üleeile Tallinnas Toompeal riigikogu ruumides peetud valitsusliidu nõukogu koosoleku järel. Sedapuhku ei hoidnud ta käes järjekordset versiooni riigieelarvest, vaid kingi-tust eelmisel nädalal 55. sünnipäeva tähistanud erakonnakaaslasest sõbrale, riigikogu liikmele Eiki Nestorile.

FOTO: Mihkel Maripuu

Juba mitu kuud eelarve tasakaalu pärast pingutanud rahandusminister Ivari Padar tunnistab, et Eesti praeguses karmis majandusseisus poleks ka patt teha defitsiidiga eelarve. Võimalik puudujääk võib tulla kahe miljardi krooni ringis.


Kas valitsuses sünnib eelarve 25. septembriks, ja kui suur on oht, et seda ei juhtu?


Mina usun, et muidugi sünnib, kuidas siis teisiti. Ega me pole kevadsuvest saadik selle kallal rappinud ju seepärast, et me eelarvet ei tahaks. Ikka vastupidi.


Aga tõsi on see, et nii rasket eelarvetegu täiesti objektiivsetel põhjustel pole veel seni ühegi valitsuse ees seisnud.



Kas valitsus võib minna sellele, et esitab küll riigikogule eelarve, kuid tegelikult pannakse seda riigikogus veel jõuludeni kokku?


Ega riigikogu pole kummitempel, muidugi arutatakse seal eelarvet pikalt. Valitsus peab aga esitama riigikogule eelarve kujul, mille kirjutab ette seadus. Milline tuleb eelarve maht, sõltub aga veel viimastest otsustest.



Mis need viimased otsused siis on?


Ega siin mingit erilist saladust ju pole. Eelarve maht sõltub suures osas sellest, kuidas suudetakse loobuda oma valimislubadustest. Sotside taha see ei jää, aga sotsid pole ka kunagi valimistel nii julgelt rahalisi lubadusi andnud kui mõned teised erakonnad.



Ometi on ju välja käidud ka hulk uusi ideid, kust raha leida: käibemaksu tõstmine, käibemaksu erisuste kaotamine, gaasiaktsiisi ja kütuseaktsiisi tõus?


Vaadake, nagu tühja kõhuga ei ole tark minna toidupoodi, pole tark ka kaks nädalat enne eelarveotsuseid hakata tegema uusi maksuotsuseid. Käibemaksumäärad on suured asjad, mille mõju majandusele on suur ja see mõju tuleb enne selgeks teha. Õige aeg selleks on kevadel, kui koostatakse eelarvestrateegiat, ja ma väga tahan, et me tuleval kevadel seda ka teeksime.



Mõelgem hetkeks: mis on meil praegu kaks suurt probleemi? Esiteks riigieelarve liiga suur sõltuvus majanduse seisust ehk käibemaksust, nii et eelarvega on raske tasandada majanduse jõnkse, ja teiseks kõrge inflatsioon.



Mida teeks käibemaksu üldine tõstmine? Suurendaks seda sõltuvust ja tõstaks inflatsiooni veelgi!



Käibemaksu tõusuga kaasnev inflatsioonitaseme tõus tähendaks peaaegu automaatselt euro saabumise nihkumist. Aga mina arvan nagu president (Toomas Hendrik Ilves – toim), et see oleks väga lühinägelik ning tooks kaasa meie finantsjulgeoleku kahanemise.



Aga paljuvaieldud käibemaksuerisused ja kütuse maksustamine?


Käibemaksuerisuste vähendamise suhtes olen mina seisukohal, et astume ühe sammu korraga ning viime miinimummäära viielt protsendilt üheksale. See võimaldab sotsiaalselt tundlikus valdkonnas säilitada soodusmäära, aga samal ajal alandab ka maksupettuste riski.



Nafta ja gaas on meil natuke erinevas olukorras: nafta puhul on turul vähemalt võimalusi pakkumiste vahel, ja seega võiks eeldada, et aktsiisitõus sunniks ka turgu valikutele. Lisaks sellele, et ta tarbijaid säästlikuks sunnib, ja hinnatõusu ei pruugi kaasa tulla. Gaasi puhul pole meil füüsiliselt olemas reaalseid varustusalternatiive, seega selle puhul oleks aktsiisitõus puhas hinnatõus.



Kas kärpimisvõimalused on nüüd siis ammendatud?


Ei ole kindlasti, aga kärpida saame veel piltlikult öeldes sadu, mitte enam miljardeid kroone. Valitsus on püüdnud kevadest saadik leida lahendusi riigieelarve tasakaalu saavutamiseks.



Juba kevadel oli selge, et senise poliitika jätkamise vajaduste ning võimaluste vahe on ligi 10 miljardit krooni. Sellele lisandus veel suvisest prognoosist tulenev 4 miljardi kroonine tulude vähenemine.



Tasakaalu saavutamise arut-elud on olnud väga pingelised, sest 14 miljardit krooni on natuke suurem summa kui näiteks justiits-, keskkonna-, kultuuri- ja põllumajandusministeeriumi eelarved kokku.



Üldiselt arvatakse, et riigieelarve suhte muutmine arenenud riigis ühe protsendi ulatuses SKTst ühe eelarve-aasta jooksul on riikidele võimete piiril olev ülesanne. Meie oleme seda teinud üle nelja protsendi, see on täiesti erakordne pingutus!



Kas võimuliit ja eriti Reformierakond suudavad eelarve defitsiiti mineku alla neelata? Kui suur paratamatus puudujääk on?


Aga siin on juba küsimus, kui kaugele saame kärbetega minna. President ütles esmaspäeval riigikogus, et riigi toimimine tuleb tagada. Kui me oleme teinud juba tegelikult kärpe sisuliselt üle nelja protsendi SKTst, siis hakkab piir tasapisi vastu tulema.



Siseministri (sotsiaaldemokraat Jüri Pihl – toim) mure julgeoleku pärast on vali, aga sel on kindlasti iva sees. Sotsiaaltoetusi saaksime järgmisel aastal maksta praeguses eelarveraamistikus vaid poole aasta jagu. Osa Eestit ähvardab piltlikult öeldes koju jääda, sest bussiliiklust pole võimalik korraldada. Riigikaitsekulud on aja nõue.


Või kui omavalitsuselt raha ära võtta, siis europrojekti raames kaotame piltlikult iga säästetud krooni pealt kolm krooni eurotoetusi.



Kui meil on selline majanduse kasvu aeglustumine nagu praegu, ja oleme teinud sellise kokkuhoiupingutuse, siis võib olla majanduslikult põhjendatud ka väike üheaastane puudujääk.



Mina eelistan muidugi eelarvetasakaalu, kuid praegu on meil umbes kahe miljardi suurune auk. Kui puudujäägiga kaasnevad siduvad otsused selle kohta, mida edasi teha, kuidas 2010. aastaks oma eelarvepositsiooni parandada, siis pole hullu. Näiteks peretoetuste ja maksusoodustuste ülevaatamine.



Kui ränk on olla korraga nii majanduskriisiaegne rahandusminister, kes peab riigi tegevust niivõrd kärpima, kui ka sotsiaaldemokraatide esimees?


Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees on hea olla ses olukorras, sest mõistlik poliitika leiab oma erakonnas alati toetust. Ja nagu näib, et kui riigis on vaja teha raskeid asju, siis kipuvad need ülesanded ikka teatud erakondadele tulema. No mis teha.

Tagasi üles