Postimees 1936. aastal: ujuwad teraskindlused Läänemerel

Saksa sõjalaewastiku uuestisünd awab mererelwastuse wõidujooksu. Rahu-aastad Läänemerel lõppemas.

Saksa sõjalaewastiku uuestisündimise fakt ja tema juhtide kindel kawatsus teda laiendada juba lähemate aastate jooksul 400 000 tonnini, s.o. Saksa-Inglise 1935. aasta merekonwentsioonis ettenähtud normini, on kutsunud kogu Läänemerel esile sügawa, kustumata mulje.

Ta on teatawaks murdjooneks, werstapostiks kahe ajastu wahel. Siit peale algab ka Läänemerel wõidujooks relwastumise teel. Loomulikult, et selle omawahel wõitlewate jõudude mängust kõik tema rannikul asuwad riigid ja rahwad saawad tahes-tahtmata osa wõtma sunnitud.

Maailmasõja lõpp-päewist peale kuni 1932. aastani walitses kogu Läänemerel sügaw waikus. Versailles' rahuleping oli murdnud keiser Wilhelm 2. Saksamaa militarismi ja uputanud tema «au ja uhkuse» Scapa Flow sügawusse. Seega oli kriips tõmmatud Saksamaa lootustele ja unistustele ookeani awaruste ja merede walitsemisele. Traagiline oli ka tema riwaali saatus Läänemerel. Tsaari Wenemaa sõjalaewastik säilitas küll oma wälise materjalse osa, kuid seda kohutawam oli tema isikliku koosseisu ja õrnemate, seesmiste mehhanismide kokkuwarisemine. See oli aeg, kus soomuslaewad muutusid ujuwateks miitingupaikadeks ja laewu ei köetud mitte enam nafta ja sütega, kuiwõrd «elawate ohwitseridega».