Marti Aavik: digilõhe pea peal?

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits / Postimees

Politseinikust sõber rääkis kunagi sellise loo. «Palun minu personaalarvuti nr 121212122 ühendada ülemaailmsesse arvutivõrku internet,» kirjutas uuendusmeelne uurija avaldusse. Majanduspealik kutsus ta oma kabinetti, keerutas avaldust näppude vahel ja küsis: «Miks sul just rahvusvahelist vaja on?» Noor politseinik jäi talle mõistmatult otsa vaatama. «No kas sulle Eesti omast ei piisa?»

Ma ei saa pead panti anda, et kõik täpselt nii juhtus ja et aasta oli just täpselt 1995, aga … Just samast aastast mäletan juttu ühega oma toonastest leivaisadest. Kusjuures ta oli ise tehnoloogiafirma omanik ja kahtlemata teadis, mida rääkis. «Ega Eesti firmade osas internetist midagi eriti leida pole,» ütles ta, viseerides minu töökohale netiühenduse loomist (vist siis modemi ostu).

Meil kipub meelest minema, et tiigrihüppel, e-Eestil jpm on ajalugu ning ühes sellega rohkem või vähem tinglikud alguspunktid. Vaatan selle mineviku statistilisi kirjeldusi ja mõtlen teatava imestusega, et kui ma ise 1992. aastal internetti kasutama hakkasin, oli see kogu maailmas tõepoolest väheste värk.