Kasupered jäävad Eestis üha harvemaks

FOTO: Egert Kamenik.

Viimase kümne aasta jooksul on kasuperedesse hooldamisele võetud laste arv Eestis langenud koguni kolm korda – kui 2000. aastal kasvas kasuperedes 1078 last, siis praegu vaid 382. Lastekodudes elab aga kokku 1205 last, kes igatseksid ka endale päris oma peret.

«Olukord on natuke kurb, sest hooldusperede arv väheneb kahjuks. Arvame, et üks põhjus on selles, et uusi peresid ei ole mõnda aega tekkinud – need, kes 2000. aastate alguses kasulapsi võtsid, on nüüdseks oma missiooni täitnud ega võta enam lapsi juurde,» sõnas sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Elmet Puhm.

Ehkki vanemad võtavad lapse endale pere liikmeks, on seaduse ees lapse hooldusele võtmine sotsiaalteenus – sõlmitakse leping ja riik maksab hooldusperele 3000 krooni kuus, et pere ei peaks ainult enda raha eest last suureks kasvatama. Sellele lisanduvad peretoetused nagu kõigile teistele peredele.

Millal võõras laps lapsendatakse ja millal hooldusele võetakse, sõltub Puhmi sõnul ilmselt peamiselt bioloogilisest perest. «Kui on näha, et bioloogiline pere kohe kindlasti ei tule «august välja», püütakse lapsele eelkõike leida lapsendaja. Kui aga vanematel on lapse hooldusõigusi vaid piiratud, ei saa teda lapsendada ning siis otsitakse talle hoolduspere, kellega sõlmitakse leping,» selgitas ta.

«Palju on ka juhtumeid, kus esialgsest hooldamisest kasvab lõpuks välja lapsendamine.»

Probleeme tekitavad suured ootused

«Probleemid on seotud sellega, et peredel on esialgu ootused lastele suured. Pered läbivad küll koolituse, kus ohtudest räägitakse, aga eks ikka kujuneb tegelikkuses teisiti välja. Kui ootused ei täitu, ongi esimene tagasilöök, sest nad tahavad lastele parimat,» rääkis Puhm.

Rohkem probleeme tekib just siis, kui lapsed jõuavad teismeikka. Siis vajatakse rohkem ka ümbritseva tugivõrgustiku abi ja kui see puudub, jäädakse oma muredega üksi hätta. «Riik kahjuks pole siiani suutnud väga head tugisüsteemi välja töötada, et hoolduspered oleks paremini toetatud,» tõdes Puhm. «Seetõttu põlevad mõned pered aeg-ajalt läbi, kui tunnevad, et ei saa vastutusega hakkama.»

Raha tema hinnangul peamiseks probleemiks kasuperedele pole. Seda näitab kasvõi fakt, et kui 2007. aastal suurendati hooldusperedele makstavat toetust 100 protsenti 3000 kroonini, siis sellest kasuperede arv suurenema ei hakanud.

Kasulapsi võtavad pigem pered, kel endal lastekasvatuse kogemus olemas – sageli oma lapsed juba suurekski kasvanud. Puhm ütles, et talle tundub, et maal on kasuperesid rohkem, kuid selle põhjust ta välja tuua ei osanud.

Pere lastekodust parem

Ka Viljandi lasteabikeskuse juhataja Pille Vaiksaar märkis, et hoolduslast võtvate peredel on pigem kõhklused enda kasvatusoskuste suhtes. Peresid, kes lastekodust lapse perre võtnud, on tema sõnul igasuguseid – lastega ja lastetuid, nooremaid ja vanemaid, mõningatel juhtudel ka üksikemasid.

Ehkki ka asenduskodudes (mida varem nimetati lastekodudeks) püüavad kasvatajad samuti lastele parimat keskkonda, pole Vaiksaare sõnul kahtlust, et iga lapse jaoks on parim elu turvalises peres.

«Iga laps endale kindlaid inimesi, kellele ta saab 100 protsenti kindel olla,» selgitas ta. Asenduskodus on laste eest hoolitsevate täiskasvanute ring liiga suur ning tegu on ikkagi töötajatega, kes võivad asutuses vahetuda. «Kui laps on kellessegi kiindunud ja see inimene mingil põhjusel töölt lahkub, see suhe katkeb ja lapsele on see väga valus,» kõneles Vaiksaar. «Seetõttu on pere parem - aga muidugi turvaline pere, mitte igasugune – miks muidu neid vahel perest ära võetakse.»

--

Mõisted: lapsendamine, kasupere, eestkoste

Lapsendamisel tekivad uues peres vanema ja lapse vahelised õigused. Vanemal on õigus anda lapsele ametlikult oma perekonnanimi ning saada lapsele uus isikukood. Lapsendamine on tähtajatu ning lapsendamise otsuse teeb kohus lapsendada sooviva isiku avalduse alusel. See tähendab, et seaduse silmis ei ole vahet, kas laps on peresse sündinud või hiljem lapsendatud – ta on täpselt samamoodi vanemate laps ning seda alati.

Kasupere ehk perekonnas hooldamine on lapse kasvatamine perekonnas kuni 18-aastaseks saamiseni. Selle aluseks on leping perekonna ja kohaliku omavalitsuse kui lapse eestkostja vahel ning riik maksab hooldajale lapse ülalpidamiseks mõeldud toetust. Kasuvanem ei saa anda lapsele oma perekonnanime ning ametlikuks vastutajaks lapse eest on endiselt kohalik omavalitsus.

Eestkoste on kasuperele sarnane, ent lapse eest vastutab perekond, mitte omavalitsus. Eestkoste vormistatakse kohtus. Ka eestkostjale maksab riik toetust. Eestkostet on võimalik taotleda lapsele, kelle vanemad on surnud, teadmata kadunud, piiratud teovõimega või kelle emalt-isalt on vanemaõigused ära võetud või muudel põhjustel vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud. Eestkoste lõpeb samuti lapse 18-aastaseks saamisega ning lapsel ega perel pole pärast seda teineteise suhtes juriidilisi kohustusi ega õigusi.

Tagasi üles