Muuseum jagas näituse mööda Eesti randu laiali

Uwe Gnadenteich
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vormsil tuleb rannakabiin vihma käes kokku monteerida. Kui tööd tehtud, on ka vihm üle.
Vormsil tuleb rannakabiin vihma käes kokku monteerida. Kui tööd tehtud, on ka vihm üle. Foto: Peeter Langovits

Loodusjõududel on ikka kombeks inimese üle nalja visata. Sel suvel, kui Eesti Meremuuseum tegi rannakabiinide seintele näituse ranna- ja supluskultuuri ajaloost, pole rannailma ollagi.

Näitus «Meri on puhkus» on laiahaardeline nii sisult kui vormilt. Sisult selle poolest, et rannakabiinide seintele on jäädvustatud Eesti supluskultuuri ajalugu. Vormilt aga seetõttu, et 16 ekspositsiooni hulka kuuluvat rannakabiini paigutatakse üle Eesti laiali supelrandadesse. Iga kabiin just sellesse kohta, mille ajalugu ta käsitleb.

Eesti Meremuuseumi direktori Urmas Dreseni sõnul seostub meri paljudele suve, päikese ja puhkusega. «Siit tuligi mõte koostada suur üle-eestiline supluskultuuri-teemaline näitus «Meri on puhkus» ning kasutada selleks rannakabiinide seinu. Nii saame rääkida huvitavaid lugusid sõna otseses mõttes nende sündmuskohas,» selgitas Dresen.

Selleks, et Eesti supluskultuuri ajaloost tervikpilt saada, tuleks suve jooksul kõik 16 randa läbi käia. «Loodetavasti jõuab igaüks suve jooksul kas või korra mere äärde rannamõnusid nautima,» julgustas Dresen Eesti mererandu külastama ja kohapeal ka nende ajalooga tutvuma. Igal rannakabiinil on toodud lühike ülevaade sealse ranna ajaloost, enamasti räägivad kabiinid supluskultuurist ja rannapuhkusest, kuid on ka randu, mis ajalooliselt ei ole olnud suplusrannad. Nagu näiteks Vormsi, kuhu Postimees koos meremuuseumiga kabiini viimas käis.

Teekond Vormsile kujunes täielikuks ilmataadi-poolseks nöökimiseks. Ennelõunal Tallinnast välja sõites oli ilm pahaendeliselt pilves. Tee peal oli mitu suuremat ja väiksemat vihmahoogu ning selleks ajaks, kui Rohukülla jõudsime, sadas juba ladinal. Ka laevasõit saarele möödus masendavas halluses vihma all. Kui laevalt maha olime saanud, kuulsime üht kohalikku rääkimas, et siin muutub ilm iga kümne minuti tagant. «Seda nalja ma tahaks küll näha, kuidas see ilm siin täna muutub. Ja kui muutubki, siis ainult hullemaks,» mõtlen omaette.

Sõidame kabiini transportiva veoki sabas sadamast minema. Mõnesaja meetri pärast pöörame kadakate vahel kulgevale väiksemale teele, mis lõpuks loogeldes taas mere ääre jõuab. «See ongi meie kõige parem ujumiskoht,» selgitavad kohalikud. Väike lage plats ja kivine rand. Ümberringi kadakad, mis pakuvad hulgaliselt privaatseid riiete vahetamise võimalusi, nii et karjuvat vajadust rannakabiini järele Vormsil pole.

Mehed hakkavad kabiini veokilt maha tõstma ning taevataat nöögib täiega. Vihm ei saja taevast alla mitte otse, vaid diagonaalis, nii et kaasas olevatest vihmavarjudest pole suurt kasu. On päris hea meel, et oleme kusagil kadakate vahel, kus keegi ei näe. Lausvihma käes rannakabiiniga askeldav seltskond näeks ilmselt üsna naeruväärne välja.

Aga vihm jääb tasapisi hõredamaks ning selleks ajaks, kui viimased poldid saavad kinni keeratud, ongi sadu üle jäänud. Selleks ajaks, kui suurele teele tagasi jõuame, on ka päike pilvede tagant piiluma hakanud. Nii et sadamas ilmamuutust lubanud kohalik rääkis sulatõtt.

Aga nöökimine pole veel lõppenud. Kui tagasi sõites Ormsö pardalt pilguga oma kabiini otsime, leiame kõigepealt hoopis ühe teise rannakabiini.

Asja uurides selgub, et tegemist on järjekordse saatuse irooniaga. Nimelt on Vormsile, kus pole kunagi ühtki rannakabiini olnud, neid sel suvel lausa kaks tükki toodud.

Vormsile viidud meremuuseumi kabiini seinalt võib igaüks sealse ranna kohta lugeda järgmist: «Kuni Teise maailmasõjani oli Vormsi asustatud rannarootslastega, kes tõid siia väga erilise ja omanäolise kultuuri. Rannarootsi kultuur ja eluviis erines juba 19. sajandi lõpul ja eriti 1920.–1930. aastatel oluliselt eestlaste omast. Rootsi juurtega rahvakillu kultuuris oli säilinud paljugi arhailist, mis väljendus nii rahvarõivastes kui igapäevastes eluviisides. 1930. aastatel tegid Haapsallu saabunud suvitajad sageli nädalavahetuseti väljasõite saarele, et rannarootslaste eluolu ja kombestikuga tutvuda. Sarnaselt veedetakse suvepuhkust Vormsil ka tänapäeval, see aga ei välista üht mõnusat ja karastavat suplust looduslikult kaunis mererannas.»

Rannakabiinide näitus

Kabiinid on juba üles seatud:

Laulasmaa

Vormsi

Käsmu

Võsu

Pirita

Stroomi

Toila

Nõva

Sel nädalal paigaldatakse:

Narva-Jõesuu

Valkla

Vääna-Jõesuu

Kärdla

Paralepa

Kabli

Meremuuseumi mäng

Mängus osalemiseks tuleb leida üles kõik Eesti Meremuuseumi rannakabiinid, teha iga kabiini taustal endast pilt ja postitada pildid Eesti Meremuuseumi Facebooki lehele. Esimene, kes kõik 16 pilti Meremuuseumile ära saadab, võidab aastapileti Lennusadamasse!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles