Olev Remsu: Emajõe mõte

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olev Remsu
Olev Remsu Foto: Ergo Kuld

Jõed ja tsivilisatsioonid on lahutamatud, kirjutab kolumnist Olev Remsu. Tigris ja Eufrat ning sumerlased, Jangtse ja Hiina, Niilus ja Egiptus, Thames ja London, Seine ja Pariis…

Vahel tundub, et Tartule ja Emajõele on liiga tehtud. Miks meie nii kuulsad pole? Kui ma olin väikene poiss, siis istusime  sõpradega punasel kaljul ning vaatasime jõge. Punane kalju? See oli meie kutsumisi devoni liivakivipaljand, mis paikneb Ujula tänava metsikus, majadeta lõpus. 

Kui eksistentsiaalne! Meie seljataga asetses surnuaed ja hämar padrik, meie ees oli meeliülendav, hele avarus üle Emajõe ürgoru. Kauguses terendasid üksikud liikuvad täpid, need olid vähesed autod Põltsamaa maanteel. Veoautod muidugi, nagu toona kombeks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles