Tartu Ülikooli teatel sai eile Pärnu jõel paadiga kalal olles õnnetult surma tuntud teadusfilosoof Tartu Ülikooli professor Rein Vihalemm.
Suri professor Rein Vihalemm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Vihalemm sündis Pärnus 9. detsembril 1938. aastal. Ta lõpetas 1957. aastal L. Koidula nimelise Pärnu 2. Keskkooli, 1963. aastal TRÜ füüsikalise keemia erialal ning 1966. aastal aspirantuuri filosoofias. 1969. aastal kaitses Vihalemm NSVL TA Filosoofia Instituudis kandidaadiväitekirja.
Rein Vihalemm jõudis töötada Tartu Ülikoolis filosoofia õppejõuna kokku 49 aastat. Tema algatusel loodi teadusfilosoofia õppetool, mille hoidja ta oli 2004. aastani. 2005. aastast kuni siiani töötas Rein Vihalemm erakorralise professorina.
Tema teadusfilosoofilised tööd on pälvinud rahvusvahelise tuntuse. Leedu kolleegid kirjutasid Rein Vihalemma hiljutise juubeli puhul temast kui Baltimaade kõige mõjukamast teadusfilosoofist. 2011. aastal nimetati ta Helsingi Ülikooli juures tegutseva Advanced Studies kolleegiumi liikmeks.
Vihalemm juhendas paljusid magistri- ja doktoriväitekirju, tema õpilaste hulgas on erinevate teadusalade esindajaid.
1979. aastast oli ta Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse liige, sh juhatuse liige ja teadusfilosoofia sektsiooni esimees. Ta oli Rahvusvahelise Keemiafilosoofia Seltsi asutajaliige (1997). Ta oli TÜ filosoofia osakonna nõukogu liige ja aastatel 1998–2004 selle esimees, filosoofia ja semiootika instituudi loomisest ka selle nõukogu liige.
Rein Vihalemm oli arvukate teadusartiklite ja raamatute autor. Tema koostatud kogumik «Teaduse metodoloogia» (1979), nagu ka tema raamatud «Ühe teaduse kujunemislugu» (1981) ja «Teadusfilosoofilisest vaatepunktist» (2008) on olnud teejuhiks paljudele teadlastele ja filosoofidele.
2001. aastal ilmus Kluweri kirjastuses tema koostatud «Estonian Studies in the History and Philosophy of Science», mis asetas Eesti teadusfilosoofide tekstid rahvusvahelisele areenile.
Tema peamised uurimisvaldkonnad olid teadusfilosoofia, epistemoloogia, keemia ja selle ajalugu ning (teadus)filosoofia ajalugu Eestis.
Vihalemm oli seisukohal, et inimtunnetuse ja teaduse mõistmiseks tuleb õppida tundma teaduse arengulugu ja omaaegset konteksti. Seda vaatles ta ennekõik keemia näitel. Ent ta tegeles ka laiemalt küsimustega, millega teadus tegeleb ning mis teadus ise on.
Vihalemma loodud F-teaduse mudel aitas mõista, miks on just füüsika kujunenud etalonteaduseks ja kuivõrd see etalon on rakendatav kõigile teadustele.