Von Oettingenide kunagine elujärg paelub külastajaid senini
23. juuli 2015, 18:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuremaa lossi giid Erika Monikainen tuli tehnikumi õpetajaks 1970. aastal. Tema aine oli saksa keel ja keeleoskajana on ta huvitunud kõigest, mis puudutab baltisaksa perekonna von Oettingenide ajastut Kuremaal.
Unustatud mõisate mängus juhib Erika Monikainen huvilisi kindlakäeliselt nii lossis, pargis kui majandushoonete vahel.
Ta oskab rääkida mitmeid üksikasju kaupmeestest Oettingenidest, kes tulid Liivimaale elama 15. sajandil ning said aadlitiitli vaid seetõttu, et olid edasipüüdlike inimestena valmis pärast Liivi sõda rahvast lagedaks jäänud maal mõisaid uuele elujärjele tõstma.
Kuremaad valitsesid nad kolm põlve järjest, alates 1834. aastast kuni mõisate võõrandamiseni 1919. aastal.
Giid Erika Monikainen oskab pöörata tähelepanu ka lossi kaminasaali seina vaskkaunistustele, mis lähemal vaatlusel osutuvad moodsa küttesüsteemi ilurestideks, kattes sooja õhu avasid. Esimene lokomotiiv osteti mõisa muide juba 1881. ja esimene telefon seati seal üles 1900. aastal.
Õuejalutuskäigul palub giid silmitseda karjakastelli teenijatemaja puupitstornikest, mis on olnud vana hea kellatorn ning millest kunagi kostnud helid on mõisatöölisi kas tööle või lõunale kutsunud.
Ta teab rääkida sellestki, kuidas president Konstantin Päts 1939. aastal Kuremaal seakasvatuse katsejaama külastas, ja näidata, milline tamm pargis võiks olla just tema istutatud. Samuti pajatada lugusid nõukogude ajast, mil tehnikumi õpilased suure rahvaste sõpruse poliitika märgiks enamiku mõisahooneid ära ristisid, kas Kongoks, Indoneesiaks, Ameerikaks või Eestimaaks.
Uued vanad lood
Erika Monikainen ütleb, et tänu mõisamängule on ta saanud kuulda uusi lugusid. Näiteks tuli Kuremaad vaatama üks naine, kes mäletas oma vanaema mälestusi viimastest mõisnikest, kuna vanaema oli Kuremaal teenija olnud.
Üks lugudest rääkis sellest, kuidas igal pühapäeval käis mõisaproua suguvõsa kalmistul ja iga kord pidas ta karjakastelli lähedal oma kalessi kinni, et mõisatööliste lastele kommi jagada. Von Oettingenide kalmistu asub kilomeetri kaugusel Laiusele viiva tee ääres metsas ja kuigi see on aegade tuultes palju kannatada saanud, on teada, et sinna on maetud 29 Oettingenide suguvõsa liiget.
Proua kutsunud toda teenijat ka endaga 1918. aastal Saksamaale kaasa, aga teenijatüdruku ema ei olnud selle kaubaga nõusse jäänud.
Teine kuuldud lugu on selline, et Kuremaale kippusid külla kangesti Luua mõisa preilid, sest Kuremaa mõisas sirgus palju poisse. Poisid aga neist tüdrukutest eriti ei hoolinud ja kui tüdrukud jälle platsis olid, siis palusid poisid, et teenijatüdruk laseks nad tagauksest välja. Nemad eelistasid plikadega suhtlemisele üht korralikku jahilkäiku.
Jahileminek tähendas teenijarahvale aga seda, et poiste ratsapüksid pidid metsaminekuks korralikult viigitud saama. Teenijatüdruk ei jõudnud ära imestada härrasrahva kommet: milleks küll on vaja metsaminekuks pükse viikida!?
Kooli enam pole
Niisiis, ei saa öelda, et selle suve neljal külastuspäeval tulijaid poleks jätkunud, kuigi Kuremaa astus mõisakoolide mängu alles tänavu.
Kuremaal tehnikumi enam ei tööta, aga aastatel 1920–2004 on seal õpetatud nii noori karjakasvatajaid, veterinaarvelskreid, zootehnikuid, agronoome kui talupidajaid ning see on tegutsenud mitmete õppeasutuste nimede all.
Praegu on mõisakompleksi omanikuks Jõgeva vald ja seda haldab Kuremaa turismi- ja arenduskeskus, sihtasutuse eesotsas on entusiastlik ja mõisausku Annika Tagaküla.
Mõisas paiknevad muuseum ja kohvik, seal tegutsevad kultuuriselts Jensel (Kuremaa saksakeelne nimi) ja käsitööring. Sihtasutus teeb koostööd Pille Lille muusikute fondiga, tuues majja klassikalise muusika kontserte, rendib ruume koolitusteks ja pidulikeks sündmusteks, korraldab suvepidusid ja lauluansamblite festivale ning mõisakultuuri päevi, samuti peab meeles lossi enda sünnipäeva.
Ajaloos on täpselt kirjas, millal praegune mõisa peahoone õnnistati ning mis asjaoludel leidis seal aset esimene ball. See oli 1844. aasta 5. jaanuaril, mil lossihärra Alexander von Oettingen ja tema abikaasa Helene tähistasid vastvalminud lossis oma hõbepulmi.
Niisiis seisab von Oettingenide rajatud grandioosne elumaja oma kohal juba 171 aastat, ja kuigi see elas 1986. aastal üle suure tulekahju, on maja ajalooliste fotode järgi siiski taastatud.
Annika Tagaküla ütles, et ta on sihtasutuses uus inimene, aga kui ta sinna tuli, siis pidas väga oluliseks teiste mõisatega koostöö tegemist. Mõisakoolide ühendus sobis tema meelest hästi. «Nii on lihtsam raha taotleda, leida partnereid ja uusi koostöövorme,» sõnas ta. «Seni käisid turistid meid vaatamas, kuidas jumal juhatas. Meie põhirõhk oli pidudel ja ruumide rentimisel.»
Neli mõisamängu päeva on möödas, kaks augustikuu oma ees. Annika Tagaküla on esialgsed külastusarvud kokku löönud ja saanud 263 külastajat. Arvatavasti on uudistajaid olnud rohkemgi – kõik ei pane ennast ju kirja.
Mõisamängust osavõtjal tasub kindlasti minna vaatama ka Hollandi tüüpi tuuleveskit õitsva tatrapõllu ääres – see kuulub samuti mõisakompleksi – ja kohtuda muheda veskimehe Priiduga ehk Priidu Raudkatsiga, kes võib pajatada omakorda terve kimbu lugusid veskist.
KAS TEATE?
Mis on mõisamäng?
* Kaheteistkümnendat korda Eestis korraldatav külastusmäng «Unustatud mõisad» meelitab kuuel suvepäeval inimesi vaatama neid mõisakomplekse, milles tegutsevad või on kuni viimase ajani tegutsenud koolid.
* Tänavu on mängus 25 mõisa, neli külastuspäeva on möödas ja kaks – 1. ja 15. august – on ees.
* Külastuspäevadel leiavad igal täistunnil aset giidiga jalutuskäigud, avatud on näitused ja kohvikud ning koolide tugevuse ja mõisate eripära rõhutamiseks korraldatakse kontserte, töötubasid ja muid ettevõtmisi.
* Külastuspäevad teeb mänguliseks asjaolu, et osavõtjad saavad esimesest mõisast osalejaraamatu ja esimese templi sinna sisse ning samasse raamatusse on neil ka järgmistest mõisatest mõttekas templeid koguda.
* Vähemalt kümmet mõisat külastanute vahel loositakse sügisel välja kutsed ühes Eesti mõisas toimuvale teatrietendusele.
* Loosirattasse sattumiseks tuleb külastusraamatu viimane lehekülg ära täita ja saata see hiljemalt 25. augustiks aadressile Kõpu * Külastuskeskus, Tipu tänav 1, Kõpu alevik, Viljandimaa 71201.
* «Unustatud mõisate» mängu korraldab Eesti mõisakoolide ühendus.
* Tänavu osalevad Suuremõisa, Ruila, Aruküla, Pikavere, Jäneda, Lasila, Vasta, Pikavere, Maidla, Illuka, Muuga, Tõstamaa, Vigala, Laupa, Võidula, Kuremaa, Puurmani, Pärsti, Suure-Kõpu, Heimtali, Õisu, Vana-Kuuste, Palupera, Mooste, Räpina ja Rogosi mõis.
* Tartumaal asuv Vana-Kuuste ja Jõgevamaal paiknev Kuremaa mõis ei ole varasematel aastatel mängus osalenud ja liitusid alles tänavu.
Rohkem infot www.unustatudmoisad.ee.
Uued on mängus menukad, vanad pisut väsinud
Vana-Kuuste mõisa giid Heli Nemvalts teatas, et tulijaid on olnud igast Eestimaa nurgast, lisaks need, kes on tulnud oma kodukanti vaatama USAst ja Norrast.
«Mõnel täistunnil oli huviliste summ olnud nii suur, et kahel giidil on tulnud korraga ja samal ajal tuurile asuda,» märkis ta.
13. juunil oli 112 ja 27. juunil 107 külastajat. Juulikuus, mil külastuspäevadeks olid valitud kaks järjestikust päeva – 11. ja 12. juuli –, käis Kuuste mõisakooli vaatamas 151 inimest. Kokku niisiis 370 suvekülalist.
«Lisandunud on veel esinejad ning need kohalikud inimesed, kes on tulnud vaid kontsertidele, nii et sel suvel on meil usutavasti käinud 500 inimest,» arvas Heli Nemvalts. «Oleme pälvinud rohkesti tänusõnu giidituuride, ladusa korralduse ja naisseltsi prouade küpsetatud kookide eest.»
Õnneks on Kuuste kooli õpetajateperest käepärast võtta viis pädevat giidi ja kõigega on hästi toime tuldud. Lisaks Heli Nemvaltsile on teejuhid mõisas Anne Palumets, Grete Kärmas, Kaido Mark ja Katre Sarap.
Huviliste hulgas on olnud nii juhuslikke läbiastujaid, entusiastlikke mõisaid pidi tuuritajaid kui tõsiseid ajaloolasi, kes lisaks giidi jutule ka teaduslikke tõestusi ja arhiiviandmeid nõuavad.
Kui huvitavamatest seikadest rääkida, siis 11. juuli oli senistest külastuspäevadest kõige vihmasem, aga just selleks päevaks planeeriti taimeretked pargis.
«Kolmest retkest õnnestus aednik Anne Palumetsal vihmade vahel vaid üks läbi viia, aga taimehuviliste entusiasm oli sedavõrd suur ja küsimusi nii palju, et see ainus retk venis paaritunniliseks,» meenutas Nemvalts.
«Tõelist põnevust lastele pakkusid aga meie endise ajalooõpetaja Kersti Kivirüüdi kummituslugude ringkäigud majas ja selle ümber,» lisas ta. «Ja kuigi need olid mõeldud vaid üheks päevaks, tulid need populaarsuse tõttu järgmisel külastuspäeval kordamisele.»
Suur mõisavaip
Kui uustulnukatel läheb mängus rahvarohkelt, siis vanade olijate vastu näib külastajate huvi pisut raugenud olevat.
Puurmani mõisast teatas Raina Rumvolt, et nemad osalevad juba kümnendat suve ja viimaseil aastail on olnud nii tegijate kui külastajate poolel tunda väsimusemärki.
«Sel teemal, kas jätkuvalt osaleda, on olnud meil tõsiseid vaidlusi,» rääkis ta. «Kui aga uus suvi läheneb, on miski hakanud meil sees kripeldama ning ikka oleme otsustanud, et pingutame ka seekord.»
Tänavu on Puurmanis välja mõeldud täiesti uus ettevõtmine – mõisa suvevaip. See tähendab, et tõllakuuri on üles seatud kangasteljed ning iga külastaja võib sinna oma triibu kududa.
Külastajaid on Puurmanis olnud paarisaja ringis, mida ei ole nelja päeva kohta just eriti palju.
Ka ei ole Rumvoldi sõnul turismifirmade huvi nii suur kui varem, mil juba kevadel aegu broneeriti ja bussidega mõisa ette sõideti.
Järgmisel külastuspäeval – 1. augustil – on Puurmani mõisas aga ometi suur sündmus. Ajaloolises krahvi piljarditoas avatakse muuseumituba, kus on kolm teemat: Julius Kuperjanov, mõisa ajalugu ja kooli ajalugu.
Moostes rahvast igal ajal
Mooste mõisas korraldab tänavu külastusmängu sihtasutus Mooste Mõis. Varasemail aastail on teinud seda Mooste kool, kes aga ongi otsustanud sel suvel korraldajakohustusest puhata.
Mooste Mõisa juhataja Ulla Timmo sõnul on neil mõisamängijaid olnud 180, lisaks veerandsada kontserdikülastajat.
«Aga muudel nädalalõppudel on meil alati olnud muud rahvast, niisama külastajaid, kes mõisamängust midagi ei tea,» lisas ta. «On tellitud ekskursioone, gruppide toitlustamist, pluss pulmalised ja öömajaküsijad.»
Huvi mõisate vastu ei näi Eestimaal siiski kuhugi kadunud olevat.