Urmas Lennuk on andnud näidendile tähendustiine pealkirja «Kui seda metsa ees ei oleks» – lause, mis meie kultuurimaastikul seostub Juhan Liiviga, lisab veel ühe variatsiooni geeniuse saatuse teemasse. Ent mõisas areneb intriig metsa ostu-müügi ümber, ärimees Žgutov tahab sõlmida tehingu, mõisaproua Nadežda aga ootab oma hingesugulaselt Tšaikovskilt kirja, kuulatleb sfääride muusikat ega suvatse laskuda eluproosasse. Irina Marjapuu kujunduses sulanduvad kasetüved ja Tšaikovski portreed üheks tervikuks.
Lavastuse esimene vaatus tekitas poolnõutut hämmingut: kerge suvine följeton, kohati jantlikukski kiskuv kemplemine oli küll mõnuga jälgitav, aga loo helistik näis Eili Neuhausi lavastajakäekirjale võõras. Kuni Ülle Lichtfeldt Nadežda rollis tantsis vaatuse lõpul tuhiseva pöörisena joovastusetantsu, mis kujundina lisandub Neuhausi varasematele vene klassikal põhinevatele lavastustele, kus läbiv teema armastava naise dramaatiline saatus: «Mtsenski maakonna leedi Macbeth», «Kaasavaratu», «Vassa Železnova».