Kuue aasta eest istus ratastoolipoiss Siim Parbus arvuti taga, kõrvaklapid peas, ning poetas ema ja õe jutu vahele kõigest paar lauset. Täna jutustab 19-aastane noormees õhinal invaspordist, õpingutest Herbert Masingu kooli 11. klassis, sõpradest ja unistustest. Sõbraliku Siimu rõkkav naer paneb ümbritsejadki muhelema.
Siimu meditsiiniõe ametit pidav ema Maaja Parbus näib väga habras ja pisut väsinud. «Jajah, meie mürakaru on suureks kasvanud tõesti,» tõdeb ta siiski rõõmsalt.
Eks igas võitluses kipu jaks ajapikku vähenema, nendib Maaja. Füüsilise puudega lapse emana on ta pidanud kogu aeg võitlema: et poeg saaks käia koolis, taastusravis, ujumistrennis... Võitlus algas, kui Siim oli kaheksakuune. Ema imestas, miks nii rõõmus ja tragi beebi ei hakka roomama. Selgus, et ajuverevalumi tõttu saadavad närvituumad lihastesse valesid signaale. Lihased, mis peaksid olema lõdvestunud, on pinges, ja vastupidi.
Siimu arstist õde Silja on lugenud raviviisist, mis annab paranemislootust ka tserebraalparalüüsiga lastele – vale motoorikat tekitavad närvijuured lõigatakse läbi. «Ühel päeval saab see ehk Eestiski võimalikuks,» ütleb ta lootusrikkalt.
Emal on sellevõrra raskem, et tütar töötab Tartu-kodust kaugel – Ida-Tallinna keskhaiglas. Ta helistab koju peaaegu iga päev ning vennas on tal mitu korda külas käinud.
Läbi tule ja vee
Kui pere oli veel koos, tegeles Siimuga ka isa. Puuetega laste ühingutes ongi peamiselt emad. «Mina lähen kas või läbi tule ja vee – et Siimul oleks kõik hästi,» ütleb ema.
Eelmises kodus kulutas Maaja ligi aasta ametnike uksi, et koridori pandaks trepikäsipuu. Kaua kooskõlastatud töö võttis aega kaks tundi. Uues ja avaramas korteris takistavad kõrged uksepiidad poissi iseseisvalt tualetti ja vannituppa minemast.
Kas omavalitsus ei paku eluruumi kohandamiseks abi? «Oh, ei jõua mina seda bürokraatiapähklit katki pureda,» lööb Maaja käega. Ta on rahul, et suutis pere autole välja võidelda parkimiskoha kodumaja ees. «Vaadake, seal see meie logisev invamärk seisabki,» osutab Siim akna poole.
Üheksakorruselise maja koridoris on lift, aga Siimul pole sellest abi – kahe korruse vahel peatuvast liftist lahutavad teda trepid. «Siim peab ootama, millal mina töölt koju jõuan, tema ratta keldrist välja tassin ning ka poisi enda õue aitan,» räägib ema.
Üks võimalus oleks paigaldada rõdu juurde tõstuk, kuid seegi nõuaks raha ja rohket kooskõlastamist, sest muudaks maja välisilmet.
«Siimu võistlusratas, mille soome sõber talle kinkis, ootab teda Porvoos. Meil pole siin seda ju kuskil hoida!» laiutab ema käsi. Parbuste sõber on eakas soome härrasmees, kes on pärast liiklusõnnetust üle 35 aasta ratastoolis olnud. Aastaid on ta korraldanud Porvoo maratoni, kus ka Siim on kuus korda kaasa löönud. Õigupoolest on võistlusrajal olnud terve pere: õde jooksis, ema tegi kepikõndi ja Siim väntas oma uhkel kolmerattalisel sõidukil.
«Viimati sain pronksmedali,» teatab Siim uhkelt. Ema sätib lauale läikivaid karikaid ja medaleid. Poiss meenutab naerdes oma esimest maratonisõitu, kui ema ratast lükkas ja Siim ergutas: «No kiiremini, kiiremini!» «Silmanurgast nägin, et ema oli näost lapiline. Mõtlesin, et järgmine kord pean ikka omal jõul hakkama saama,» tunnistab ta. Ja lisab: «Küll on kahju, et Eestis ei ole selliseid invavõistlusi.»
«Kasvad veel suuremaks ja hakkad ise korraldama,» arvab õde.
Siim ja tema pere imetlevad sedagi, kuidas soome sõbra maja on kohandatud iseseisvaks eluks. Üks nupulevajutus – ja ratastool tõuseb saunalavale. Või sõidab garaaži. «Läheksin tulevikus meelsasti Soome elama,» tunnistab Siim. Seal on kõikides hoonetes kaldteed, isegi kõrvalistes kohtades. Inimesed tulevad tänaval ligi ja küsivad, kas on abi vaja.
Suvel pidas õe sõbranna pulmi, aga Siim passis koos emaga tseremoonia ajal õues, sest Tartu perekonnaseisubüroos pole käsitugesid, rääkimata kaldteest. «Mul oli austraallasest peiu sugulaste ees nii piinlik, läksin näost tulipunaseks,» meenutab ema. «Kui Silja abiellub, kas kükitame jälle koos Siimuga õues?» küsib ta.
Tartus on kõnniteedelgi nii järsud ääred, et ratastool teeb kolksti! ja kumm võib puruneda. Silja meenutab, kuidas otsis Tallinnas korterit. «Uurisin maaklerilt, kas uude majja ei saaks teha kaldteed. Ja tehtigi! Meie küll sinna ei kolinud, aga kindlasti on kaldtee üle õnnelikud näiteks emad, kes ei pea vankrit treppidest üles tirima.»
Eestis on veel nii palju arenguruumi! Kuigi on ka positiivseid näiteid. Silja tähistas ülikooli lõpetamist Pangodi kalarestoranis, kus on kaldtee olemas. Ema ja poeg kiidavad ka Värska sanatooriumi, kus Siim saab iseseisvalt liikuda.
«Ma tegelen aktiivselt ujumisega,» räägib Siim. Oma treenerit Kristo Ringast kutsub poiss Raudmeheks. «Kristo on võitnud paraolümpial medaleid, töötab kehalise kasvatuse õpetajana ja õpib ülikoolis, aga leiab alati aega mind ära kuulata.»
Ema sõnul on slaavi gümnaasiumi ujumistrenni minek nagu Kolgata tee. «Trepid, trepid... olen seal nagu Duracelli jänes,» kõneleb ta. Ega puuetega lastel ole treenimiskohti valida.
«Räägi oma kalastamissaavutustest ka,» ütleb õde Siimule.
«Mul on kaks väga head sõpra, neist üks on tulihingeline kalamees. Vahepeal käisime peaaegu iga päev Emajõe ääres kalal, Dorpati hotelli ees. Ema ütles, et istusime seal tundide viisi justkui kukukeste klubi,» muheleb noormees.
Kooli sõidab Siim invataksoga. Pärast 9. klassi läks ta kutsehariduskeskusse infotehnoloogiat õppima, kuid seal läks liiga raskeks. Kui ta kutsekoolist ära tuli, tekkis vaakum. Kuhu edasi? Ema appihüüdele reageeris Masingu kooli direktor.
«Koolis läheb mul tõusude ja mõõnadega,» tunnistab noormees. Ja viib jutu uuele õppeainele – riigikaitsele, mis talle väga meeldib. «Meil tuleb 35 tundi praktikat metsas. Olen laagris ahjuvaht – valvan, et ahjus tuli ei kustuks,» räägib ta. Ema lisab, et Euroopa Noorte projekti kaudu läheb Siim iseseisvalt Roostale erivajadustega noorte laagrisse.
Et Maaja töötab kõrgemas sõjakoolis, on Siim käinud noorte ohvitseride väljaõppel ning lennanud piirivalve helikopteriga. Kord kirjutas ta kirjandi teemal «Kui oleksin sõdur».
«Veel täna õhtul pean kirjutama essee Spinozast,» vihjab poiss gümnasisti raskele elule. «Mina tassisin raamatukogust raamatuid,» lisab ema.
Murdeealisena hakkas Siim oma rõõmsat meelt kaotama ja sulgus endasse. Siis lisanduski perre tšau-tšau-sugemetega koerapreili Liisu. Suur karvakera jookseb kõrvaltuppa diivani juurde, kus istub Siimu peagi 84. sünnipäeva tähistav, kuid väga nooruslik vanaema. Teda ümbritseb kaunis käsitöö – enda tikitud padjad.
«Vanaema on meile suureks toeks. Nagu kodulukk,» kiidab ema. Memm kinnitab, et Siim on hea poiss ega kipu tülitsema. Ja lisab kriitikanoole: «Ainult õppimine on tal arvuti ja televiisori järel kolmandal kohal.»
Noormehe unistused
Mida ootab Siim tulevikult?
«Minu suur unistus on minna politseisse tööle! Siis oleksin tehtud mees, kolmerattalise sõiduriistaga politseinik!» naerab ta. Ja lisab: «Ka fotograafia meeldiks mulle.»
«Siim on nii sotsiaalne ja jutukas, et sobiks raadiosse saatejuhiks. Või pressiesindajaks, info edastajaks,» leiab õde.
Pere asutab minekule, õde aitab Siimu trepist alla ja ema toob keldrist ratta. «Varem oli rattal taga kast, kus istusid Siimu sõbrad, meie mürakaru muudkui väntas,» naerab ema.
Siim meenutab, kuidas kooliaasta algul käskis politsei tal rattalt maha tulla, kui ta ülekäigurada ületas. Muidugi ei aimanud seadusesilm, et seda nõuet on Siimul võimatu täita.
Aga kui ema poja rattale aitab, väntab too jopehõlmade lehvides ja naerunäol nelja tuule poole, truu sõber Liisu kõrval. Ema ja õde saadavad teda pilguga, milles on palju hoolimist.